Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 23. juuli 2015

"Lost in Translation" (2003) / "Once Were Warriors" (1994) / "Zardoz" (1974)

"Lost in Translation" (2003)

Nii imelik kui see ka poleks, oli kõigi Sofia Coppola filmide seast mul siiani nägemata kõige tuntum ehk 2003. aasta "Lost in Translation", mis väljatulekust saati on kuulunud kõige hinnatumate sel sajandil valminud draamade hulka. Ja nii imelik kui see ka poleks, ei suuda ma seda kaugeltki parimaks antud režissööri linateoseks nimetada. Mis draama mingil määral nauditavaks teeb, on ebatavaline tegevuskoht — Jaapan on lihtsalt sedavõrd kummaline maa ja film leiab järjepidevalt võimalusi demonstreerida sealseid omapärasid — ning tõsiasi, et see on lugu kahe vastassoost inimese suhtest, mis filmi lõpuni jääb kindlalt platooniliseks. Tore on vahelduseks kohata delikaatset filmi, mis mõistab, et kaks vaba atraktiivset inimest võivad saada lähedaseks, ilma et mängu peaks tulema romantilised tunded või seks. Kui saabub aeg valusaks hüvastijätuks, on selge, et neil on emotsionaalselt kaotada täpselt sama palju kui armastajapaaril samas olukorras kaotada oleks. Olles aga tänini lummatud Coppola muljetavaldavast debüüdist "The Virgin Suicides", tunnen ma, et "Lost in Translation" olla täpselt nii lüüriline ja nüansirohke, veelgi traagilisem ja õrnem. Ei saa öelda, et eaka näitleja ning üksildase noore neiu elamused pea ebamaises Tokyos ei resoneerinuks minuga üldse, kuid mõjuvalt tundelisest lõpplahendusest ja tegelaste sümpaatsusest hoolimata oli film mu jaoks pelgalt ajaviiteline ja ei midagi rohkemat.

"Once Were Warriors" (1994)

Kindel on, et pole palju filme, mis kujutaks peresisest vägivalda sama kompromissitult ja brutaalselt kui "Once Were Warriors", rusuv Uus-Meremaa draama ühest maoori päritolu perekonna keerulistest suhetest ning nende positsioonist ühiskonnas. Impulsiivse alkohoolikust pereisa käitumine on vihast plahvatamise korral igatahes sedavõrd külmavereline, et Ike Turner tundub tema kõrval kui ingel, ja film ei suvatse varjata, kui raskelt peavad nii abikaasa kui aina isepäisemaks muutuvad lapsed tema vägivaldsete tendentside pärast kannatama. See on üks kainestav draama, mida pole mugav või kerge vaadata. Et "Once Were Warriorsi" karm lugu pole kellegi väljamõeldis, vaid pärineb algselt Alan Duffi autobiograafiliste sugemetega romaanist, ei esine filmis õnneks ebausutavaid või liialduslikke situatsioone — kes omab mingisugustki ettekujutust, missugune on reaalselt elu perekonnas, kus vägivald ja alkoholism on igapäevased nähtused, näeb hetkega selle draama realistlikkust. Ja et filmi südames olev perekond on rahvusest, kes argust või hirmu eitab, näitavad ohvrid siin lõpuks üles sedasorti südikust ja meelekindlust, mida filmideski harva kohtab, tagades seeläbi võimsa katarsise. Mõjuvalt toores film, mis ei kaldu sentimentaalsusele ega manipuleeri publikuga.

"Zardoz" (1974)

Pelgalt Sean Connery välimus on terve selle seletamatu ulmefilmi vältel sedavõrd pentsik, et uudishimulikumgi filmisõber leiaks endale "Zardozi" vaatamise asemele ruttu meelepärasemat tegevust, kas või vanaemale külla minemise näol. Juba mõte noore Connery viriilselt karvase rinna vahtimisest pea kaks tundi järjest tundub peletav, aga tagatipuks on tal siin veel jalas veripunased futuristlikud mähkmed, pikad juuksed elegantselt patsi seotud ning nina all uhke pornstache — ühegi teise filmi peategelane ei tekita jõulisemalt pettekujutelma, et vaatad ekstravagantset pornofilmi, kust pornograafilised stseenid välja monteeritud. Kultuslik b-film "Zardoz", unenäoline ja kaleidoskoopiline, on kahtlemata üks kurioossemaid suuri ulmekaid, mis kunagi tehtud, ja ma ei oskagi täpselt öelda, kas mõtlen seda komplimendi või solvanguna. "Zardoz" pole kindlasti suurepärane või isegi lihtsalt korralik, kuid selles kujutatud tulevikumaailma ebatavalisuse ja filmi teostusliku ambitsioonikuse juures on midagi imetlusväärset, olgugi et film on abitult jäänud kinni aega, mil see valmis. Tegemist võimsalt müstilise teosega, mis paneb mõistma, kui arulagedalt on võimalik filmi kui kunstivormiga ümber käia. Ma ei tea, mis uimasteid selle tegemise käigus tarvitati (ja nähtavasti said sellest osa kõik asjaosalised, sh stilistid, kostümeerijad jne), kuid ma tahaksin neid maitsta, et korrakski saada planeedile, kus see sensatsioon vändati. Kui "Zardoz" olekski kunstipärane pornofilm, peetaks seda praegu ilmselt parimaks, mis kunagi tehtud. Ulmefilmina on see silmnähtavalt ambitsioonikas, ent ka sellevõrra naeruväärsem äpardumine — kunst, aga halb kunst...

Dangerous Mindsis on muide suurepärane "Zardozi" pildigalerii

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar