Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 21. juuli 2015

"Matchstick Men" (2003) / "The Island of Dr. Moreau" (1977) / "Mission: Impossible" (1996)

"MATCHSTICK MEN" (2003)

Nicolas Cage on lähiaastatel põhiliselt nägu näidanud viletsavõitu b-filmides (õnneks on olnud üksikuid erandeid, nagu "Joe") ning seeläbi üldsuse silmis parajaks naerualuseks muutunud. Ometi pole Hollywoodis vast palju näitlejaid, kes suutnuks temast briljantsemalt mängida värvika krimikomöödia "Matchstick Men" peategelast, obsessiiv-kompulsiivse häire käes kannatavat ahelsuitsetajast kelmi Royd. Cage on filmis sedavõrd vaimukas ja šarmantne, et see peen jant on vaatamist väärt ainuüksi tema osatäitmise pärast. Tagatipuks on särav ka Sam Rockwell, kes kehastab Roy palju tervemat ja vabama hoiakuga partnerit ning parimat semu. Et Roy on sügavalt neurootiline kuju, kes kipub kontrollimatult tõmblema, ei suuda tihtipeale millelegi keskenduda ning peab igapäevaselt tablette võtma, et natukenegi normaalne välja paista, tuleb filmile kasuks, et temaga teeb pidevat koostööd muretu hing, kelle kergemeelsus vastandub mõnusalt Roy tahtmatule ogarusele. Kuigi südamlik lugu keskendub põhiliselt Roy katsetele saada lähedaseks enda teismelise tütrega, kes ilmub tema ellu esmakordselt alles 14-aastaselt ja selle ühekorraga segamini lööb, väärib Rockwelli ja Cage'i meeleolukas kokkumäng eraldi äramärkimist. Kes võinuks arvata, et Ridley Scotti üks kammerlikumaid filme on ka üks tema parimaid. Stiilne, kaval ning tõeliselt muhe väike linalugu, millele sooviks nüüd, enam kui 10 aastat pärast filmi väljatulekut, lausa järge. Cage'i jaoks oleks jälle Roy viksitud kingadesse astuda ilmselt parem variant kui mõnd taaruvat samuraid, punnsilmset võlurit või ärajoonud näoga detektiivi mängida.

"THE ISLAND OF DR. MOREAU" (1977)

1977. aastal välja tulnud "The Island of Dr. Moreau" on tervelt kolmas H. G. Wellsi samanimelise jutustuse ekraniseering, millest siin blogis kirjutan — oktoobris heitsin nimelt pilgu peale 1932. aasta "Island of Lost Soulsile" ning hiljuti retsenseerisin põhjalikumalt dokfilmi "Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley's Island of Dr. Moreau", mis seadis sihiks selgitada, millised raskused tulid ette kummastava 1996. aasta filmiversiooni valmimise käigus. 1977. aasta omas mängib privaatsel saarel loomade peal mõistusvastaseid eksperimente korraldavat dr. Moreaud Burt Lancaster ja seejuures igati soliidselt, andes tegelasele tasakaalukuse ja kainuse, mida tal teistes adaptatsioonides olnud pole. Käesolev versioon on tugevalt distsiplineeritud ega küündi seetõttu kahjuks jubeduselt ja põnevuselt metsiku 1996. aasta filmi lähedale, ent üldiselt tegemist adekvaatse ekraniseeringuga, kus saarel elavad inimeste-loomade ristsugutised näevad veenvad välja ka ligi 40 aastat hiljem — eriti samal kümnendil valminud "Planet of the Apesi" järgedes figureerivate ahvide kõrval! Turvalisemat ja tagasihoidlikumat laadi teemakäsitlus teeb filmi küll vähepakkuvaks, eriti juhul, kui olla juba hästi kursis Wellsi looga, millest film segastel põhjustel üleüldse liiga palju kõrvale kaldub. Ühtlasi võiks rohkem tegevust toimuda eksootikas ja mitte siseruumides ning Montgomery omada tegelasena tähtsamat rolli.

"MISSION: IMPOSSIBLE" (1996)

Nagu enamik teisi 90ndatel valminud põnevikke, pole aastakese pärast 20 aasta juubelit tähistav maitsekas spioonifilm "Mission: Impossible", kõige esimene osa peagi viienda filmi võrra täienevas menukas seerias, ajaproovile kuigi hästi vastu pidanud... ja ma ei pea silmas vaid filmis kujutatavat tehnoloogiat, vaid ka visuaalefekte — omal ajal paljusid vaimustanud stseen, kus väike helikopter tunnelis rongi taga ajab, näeb nüüdseks päris vildakas välja. Ka süžee on standardne ning tegevust pole päris nii palju kui järgedes, kus tempokas action prioriteetsem on ning kartmatu agent Ethan Hunt palju hulljulgemalt käitub. Ometi on "Mission: Impossible" üle keskmise ajaviiteline ka nüüd, kaks dekaadi pärast selle väljatulekut. Ja olgu märgitud, et ma olen spioonifilmidele päris allergiline. Minu silmis vägagi sümpaatse Brian De Palma anded ja isikupära režissöörina ei avaldu niisugustes kommertslikes Hollywoodi filmides päris nii tugevalt kui hitchcockilikes põnevikes, mis ta 80ndatel väntas, kuid juba vintske kaameratöö ja montaaž lisavad filmi kõvasti põnevust (erilist närvikõdi pakub stseen, kus Ethanil on tarvis pääseda ligi rangelt turvatud CIA hoones asuvale arvutile). Kuigi enamiku silmis on kolmas ja neljas film seerias praeguse seisuga parimad, on iga jaol atraktiivseid omadusi. "Mission: Impossible'i" puhul on nendeks vast kompetentne režiitöö ning filmi tume, tõsine meeleolu. Ja vastupidiselt järgedele mängib siin kõrvalosi palju väärikaid Euroopa näitlejaid, mis on omaette boonuseks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar