Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 15. juuli 2015

"Midnight Cowboy" (1969) / "New Jack City" (1991) / "Batman: Assault on Arkham" (2014)

"MIDNIGHT COWBOY" (1969)

Tahaksin öelda, et John Schlesingeri skandaalne "Midnight Cowboy" — tänini ainus X-reitinguga film, mis võitnud parima filmi Oscari — on veatu südantlõhestav tragöödia elu hammasrataste vahel olemisest ning sõprusest, kuid nüüd vaadates on seda depressiivset lugu, mille südames värskelt New Yorgis elama asunud kauboi ning tema lombakas kamraad Ratso, raske sada protsenti tõsiselt võtta. Seda võiks juba Ratsot kehastava Dustin Hoffmani krampliku, punnitatud osatäitmise kohta, mille tõttu tundub see veidrikust tegelane liiati naeruväärne ja karikatuurne. Mida "Midnight Cowboy" kui meesprostituudiks olemisest ning vaesuses elamisest rääkiva draama puhul aga tõesti hindab, on selle ausus ja otsekohesus. Tänapäeva mõistes ei ole tegemist teab mis paljastava filmiga, ent teiste tol ajal välja tulnute kõrval söandas see näidata enneolematult palju (mis loomulikult on ka põhjus, miks film X-reitingu sai). 70ndatel olid filmid juba muidugi tunduvalt julgemad kui sellele eelnenud kümnendil ja eks "Midnight Cowboy" ole üks põhilisi linateoseid, mis neile ses osas eeskuju andis. Ehkki film kaldub sporaadiliselt tobedusele, on üldiselt tegemist üllatavalt ajatu ja kvaliteetse draamaga, mis imetlusväärse realistlikkusega kujutab kahe hingitseva mehe muresid ja rõõme räpases kuuekümnendate New Yorgis.

"NEW JACK CITY" (1991)

New York City kuritegelikust allmaailmast rääkivat 1990. aasta kultusfilmi võiks kirjeldada kui "Scarface'i" mustanahalistega. Vaatamata agressiivset narkoparunit Nino Browni kehastava Wesley Snipesi mõjuvale osatäitmisele (mis paneb imestama, et näitleja saatis üheksakümnendad mööda mannetutes põnevusmärulites osaledes, mitte Denzel Washingtoniga võisteldes) ja loo üldisele hoogsusele ei ole "New Jack City" aga nii meeliköitev kui Brian De Palma lavastatud klassik Tony Montanast. Küllap probleem süžee tuttavlikkuses ning sümpaatsete tegelaste vähesuses. Paljude teiste 90ndatel ilmunud kriminaalsetest afroameeriklastest rääkivate draamade kõrval jääb "New Jack City" üllatavalt vähepakkuvaks, olgugi et film on oskuslikult lavastatud ja mõnevõrra naeruväärsena tunduv lugu tänu sellele päris realistlikult mõjub (erilist tähelepanu väärib ootamatult algav üliverine tulevahetus filmi teises pooles). Otsekohesed õpetussõnad kõige lõpus, mis panevad südamele, et narkootikumid on probleem, mille vastu tuleks riigis võidelda, võiks kindlasti olemata olla. Vihjeks fännidele: nägin hiljuti rikkalikku eriväljannet filmist muide Kristiine Apollos 2.50 eest müügil olevat. Ise endale seda koju ostma ei hakka.

"BATMAN: ASSAULT ON ARKHAM" (2014)

Kuigi see mullune D.C. animafilm kannab pealkirja "Batman: Assault on Arkham", on antud loos Suicide Squadil mängida oluliselt suurem roll kui Batmanil, kes vaid mõnes stseenis figureerib, nii et kui ihkad rohkem teada saada sellest psühhopaatsete kriminaalide jõugust enne paljulubava koomiksifilmi "Suicide Squad" linastumist järgmisel aastal, tasub käesolevat filmi vaadata. D.C. joonisfilmid on pealekauba kvaliteetselt tehtud ja reeglina sedavõrd süngedki, et sobivad vaatamiseks rohkem täiskasvanule kui lapsele. "Assault on Arkham", kus süütuid inimesi täiesti ükskõikselt mõrvavaid väärastunud maniakke terve trobikond leidub, on paslik näide. Isegi sugestiivsed naljad, mida nad teevad, annavad mõista, mis vanusegrupile film mõeldud on... näiteks filmi tähelepanuväärseim karakter Harley Quinn kostab ühel hetkel ulakalt Deadshotile: "Maybe, when we get into Gotham, I can show you around. I know some tight places." On ühesõnaga vale arvata, et niisugused koomiksipõhised animafilmid pole enamat kui kerge meelelahutus lastele — ainuüksi dialoog on vahepeal meeletult põnev. Kõige paremate D.C. animafilmide kõrval mõjub "Assault on Arkham" lihtsalt külmaverelise, pisut robustse action-filmina, aga üldiselt asjalik teine.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar