Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 11. juuli 2015

"Minions" (2015)

Mu esialgne arvamus, et käsilastest — "Despicable Me" ja selle järje keskmes olnud supervarga Gru väikestest abilistest — pole võimalik teha korralikku iseseisvat animafilmi, ei pidanud igatahes paika. Tundus raske uskuda, et need pudikeelt rääkivad punnsilmsed kollased julgad üksinda suudaks ühe täispika filmi kaasakiskuvaks teha, aga võta näpust — kuigi "Minionsil" pole teab mis palju sügavust ja emotsionaalset jõudu, on tegemist lõbusa ja üllatavalt julge südasuvise koguperefilmiga, mis teeb muu hulgas kindlaks, et ka maailm käsilaste ümber oleks sama värvikas ja veider kui käsilased ise. Huvitavaid ideid kohtab juba täiesti "Minionsi" alguses: filmi sissejuhatav osa reedab, et käsilased on eksisteerinud ammu enne inimesi.

Siinkohal peab märkima, et isegi pärast eraldi "Minionsi" filmi on ebaselge, missugune täpsemalt on käsilaste bioloogia. Kas ja kuidas nad sigivad? Miks nad kõik meessoost on? Mis siis õieti nende eluiga on? Film võiks selles osas olla mehisem ja avatum ning vähemalt üritada sellistele küsimustele vastata, seda enam et lastel on niisuguste teemade vastu üldiselt loomulik huvi. Nii oleks kergem mõelda käsilastest kui elusorganismidest ja mitte lihtsalt lollitavatest kollastest junnidest, mis omakorda motiveeriks neile rohkem kaasa elama.

Igatahes, pärast "Despicable Me'd" ja tolle teist osa, kus käsilased lihtsalt kurje plaane sepitseva Gru läheduses siblisid, on meeliköitev näha neid näiteks türannosauruse või koopainimeste seltsis, ja idee, et nad on teeninud kõige suuremaid "kurjameid" aegade algusest saati, on omaette andekas. Õige seiklus algab pihta aga siis, kui kolm käsilast (kes saavad hiljem nimeks Stuart, Kevin ja Bob) jõuavad koloriitsesse kuuekümnendate New Yorki ning suunduvad edasi Orlandosse, kus toimub suur pahalaste mess. Seal võtab nad oma tiiva alla kõige riuklikum pahalane üldse — Scarlet Overkill — ja rakendab neid oma plaanis saada Inglismaa kuningannaks, mis tähendab, et lõviosa filmi tegevusest leiab aset Londonis ja üksjagu naljugi on seotud Inglismaaga. Ja et teemaks ka kuuekümnendad, kuuleb laule näiteks ansamblitelt nagu The Kinks, The Beatles ja The Who, mis on teretulnud, arvestades et enamikus Hollywoodi animafilmides kõlab reeglina kaasaegset kommertslikku popmusa.
Olen jätkuvalt seda meelt, et käsilaste primitiivse olemuse tõttu pole nad tegelastena kuigi isikupärased ega ärata empaatiatki, kuid nende vigurdamine on piisavalt vaimukas, et filmi lõpuni tähelepanu ülal hoida, seda enam et neile antakse niivõrd absurdne ülesanne. Omaette vahva on jälgida nende kummalist keelt, mis osaliselt tuletatud hispaania keelest ning vahepeal üllatavalt arusaadavgi. Kuna "Minions" keskendub ettenägelikult vaid kolmele (piisavalt erineva välimusega) käsilasele, ei teki ka tunnet, nagu nad sulaks "üheks kollaseks massiks", ent ometi võib esialgu tekkida raskusi Stuartil, Kevinil ja Bobil vahet tegemisega.

Tegelaskonnast on põnevaim ehk hoopis Scarlet Overkill — kahepalgeline alaväärsuskompleksiga terrorist, kes fantaseerib kuningannaks saamisest. Temasuguseid halvasti koheldud ja selle tagajärjel kurjaks ning auahneks muutunud daame on koguperefilmides muidugi juba palju kohatud, aga tema iseloomu juures on küllalt teravust, et Scarlet Overkill oleks meeldejääv karakter. Mõningat äkilisust lisavad filmile sugestiivsed ja riskantsed naljad: näiteks vihjab film ühel hetkel, et Apollo 11 maandumine oli võltsing ja Scarlet Overkill ütleb Elizabeth II kohta "pale drink of water". Kui niisugused vaid täiskasvanutele arusaadavad killud välja jätta, on filmi huumor kahjuks nõrgapoolne, suutes rahuldada ennekõike väiksemaid lapsi — see peab üks lapsemeelne täiskasvanu olema, kes nende käsilaste koeruste peale isegi pärast kahte "Despicable Me" filmi endiselt kõveras on. Teiseks ilmselgeks puuduseks on vaimuvaene lõpplahendus, mis kõigele lisaks püüab publikust vägisi emotsionaalset reaktsiooni välja pigistada ja seda täiesti haledalt.

"Minions" ei ole igal juhul võrreldav Pixari ja DreamWorksi parimate filmidega, mis tõepoolest suudavad sügavalt liigutada ja jäävad kauaks meelde, kuid meelelahutust see ometi pakub ja tagatipuks on film ka esmaklassiliselt animeeritud, millest saab aru juba kõige alguses, kui käsilased võtavad ette rännaku Antarktika suunas ja meile avanevad vaatepildid imposantsetest põlistest maastikest. Kui mul oleks valida "Despicable Me 3" või "Minions 2" vahel, valiksin ma igal juhul viimase.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar