Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 28. juuli 2015

"Pixels" (2015)

Pärast kirutud "Pixelsi" nägemist olen veelgi rohkem veendunud, et filmikriitikud, kes suvisele koguperefilmile külmavereliselt kallale läksid, tahtsid lihtsalt kollektiivselt välja näidata vastumeelt filmi peaosatäitja ja produtsendi Adam Sandleri vastu, kes viimaste aastate jooksul on läinud eriti laisaks ja hoolimatuks ning ajab neid väheseid, kes ta filme veel vaadata julgevad, rohkem vihale kui naerma. Näib, et inimesed on nii kindlameelselt provokatiivse koomiku vastu pööranud, et enda lunastamiseks peab Sandler leidma viisi AIDSi ravimiseks või kogu talle kuuluva vara annetama vaestele. Vaatamata silmnähtavalt ükskõikse Sandleri osalusele pole lihtsameelne ulmekomöödia  "Pixels" päris nii vilets kui tigedate arvustuste põhjal karta julgesin, aga see on igal juhul selge, et kui tuim tükk Sandler poleks antud projektiga seotud, oleks see palju meeldivam, alalhoidlikum ja soliidsem.

Kuigi "Pixelsi" kujutab endast parajalt viisakat koguperefilmi, on sel liialt omadusi, mida olen harjunud seostama Sandleri nilbemate komöödiatega, eriti viimaste aastate jooksul ilmunutega. See on häirivalt seksistlik, kaldub mõttetult palju labasusele ning Sandler esitab repliike endale tüüpilise ilmega, mis kõneleb soovist võtteplatsilt minema jalutada ja korvpallimängu vaatama minna vms. Aga kui rääkida filmist üldiselt, siis sellel on piisavalt kujutlusvõimet, sarmi ja tähelepanelikkust, et võluda. Isegi huumoril pole viga, mida kinnitab tõsiasi, et publik, kellega koos ma filmi täna vaatasin, kõkutas päris julgelt naerda ja ausalt öeldes reageerisin enamikule naljadele minagi — eriti lõbustasid mind omapärased kalambuurid, millega tõlkija mõistetavalt hätta jäi. Niisiis on antud juhul soovitatav jätta subtiitrite lugemine kus seda ja teist ning kuulata, mida tegelased räägivad, olgugi et paljud viited võivad segaseks jääda.

Eks "Pixelsi" näol ole ennekõike tegemist jänkidele mõeldud filmiga, sest näiteks keskmine eurooplane ei saa ilmselt päris kõikidest vihjetest aru — vaevalt väljaspool Ühendriike tuntakse väga tandemit Hall & Oates või kultuslikku vana teleseriaali "Max Headroom". Et filmis käib võitlus tegelastega primitiivsetest 80ndate videomängudest, on igatahes mõistuspärane, et näiteks ka selles kõlav muusika samast ajajärgust pärit on. Vaatajais, kes on piisavalt vanad, et mainitud kümnendit mäletada, äratab "Pixels" kindlasti palju nostalgiat, kuid see on muidugi iseasi, kui palju üldse on nii vanu inimesi, kes niisugust lapselikku ulmekomöödiat näha sooviks. Aga jah: võib-olla mängisid suhkur ja kofeiin siinkohal rolli, sest olin enne filmi algust jõudnud endale juba üksjagu Candy Kingi komme sisse kühveldada ja pool kohvist ära juua, kuid "Pixels" osutus üllatavalt tõhusaks naerutajaks... vähemalt Sandleri produktsioonifirma Happy Madison toote kohta. Režissöör Chris Columbusel, kes teinud näiteks igale eestlasele tuttava "Home Alone'i" ja selle järje, ei maksa "Pixelsit" üleliia häbeneda, arvan ma.
"Pixels" ei pruugi olla hämmastavalt sügav, sisukas või põhjalik film (näiteks seda, kuidas leiutatakse spetsiaalsed laserrelvad kosmosest saabunud videomängude tegelaste alistamiseks, ei vaevu film üldse seletama), ent ma ei pea seda üdini rumalaks. Muu seas leiab filmist selget kriitikat USA sõjaväe ja valitsuse aadressil ning see toob vahepeal huvitavaid võrdlusi algeliste aastakümnete taguste arkaadmängude ning visuaalidele tuginevate modernsete videomängude vahel, mis ei nõua erilist loogika või nuti kasutamist. Iroonilisel kombel tekitab "Pixels" enim igavust siis, kui peategelased peavad relvad haarama ning lapsepõlvest tuttavatest mängudest välja karanud olevustega madistama.

Öises New Yorgis näevad Atari mängu Centipede nimitegelane või Pac-Man oma värvikirevuses ja massiivsuses lummavad välja, kuid jälgida Sandleri mängitud topskit ning tema meeskonda neid väikeste autodega mööda linnatänavaid taga ajamas või lihtsalt tulistamas saab ainult nii kaua huvitav olla. Kuigi peategelaste juures pole palju originaalset, ei saa ma vähemalt öelda, et mul oleks neist ükskõik olnud ja enamasti olin suisa huvitatud sellest, kuidas nende omavahelised suhted arenevad,. Ühtlasi on mul hea meel, et stsenarist filmi kirjutades nähtavasti "Armageddonist" eeskuju võttis (nagu "Armageddoniski", peab maailma päästma seltskond kohmakaid muidusööjaid, sest ainult neil on spetsiifilised teadmised, mis võimaldaks keeruline olukord strateegiliselt lahendada), sest kui maavälist ohtu püüaks tõrjuda seltskond viriilseid sõjaväelasi või stereotüüpilisi teadlasi, oleks "Pixels" arvatavasti kordades igavam.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et "Pixels" on piisavalt muhe ja hoogne Hollywoodi komöödia, mida saab nautida, kui taibata aju varakult välja lülitada ning filmist mitte üleliia oodata. Tõsi, narratiiv on idee originaalsust arvestades lihtsakoeline ja üheülbaline, ent kompensatsiooniks jälle ainupärased visuaalefektid, värvikad karakterid ning üle keskmise andekas huumor, mis ei ületa üldiselt hea maitse piire. Ja kuigi tegemist pole nii uhke armastuskirjaga ikoonilistele vanadele arkaadmängudele nagu Disney paari aasta tagune "Wreck-It Ralph", tuletab see värvikal moel meelde nende võlusid. "Pixelsil" on küll kahtlased väärtushinnangud, milles võib ilmselt jällegi Sandlerit süüdistada, ent ometi vaataks seda kas või kord oma lapsegagi, sest vähemalt õpetab film, et tark on varakult mõista, milles sa tõeliselt hea oled ning osata seda elus ära kasutada. Ja tuletab meelde, et nohikuks olemises pole midagi halba...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar