Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 15. juuli 2015

"Rollerball" (1975) / "The Color of Money" (1986) / "Moonstruck" (1987)

"ROLLERBALL" (1975)

Futuristlik seitsmekümnendate ulmekas kujutab korporatiivset tulevikumaailma, kus ülima populaarsuse on saavutanud spordiala nimega Rollerball — surmav mäng, milles kasutatakse muu hulgas mootorrattaid, turviseid, rulluiske ja üliraskeid teraskuule. Keskne roll on filmis suurepärase Houstoni võistkonna kaptenil Jonathan E.'l, kellest etemat Rollerballi mängijat maailmas pole. Et juba kümme aastat Rollerballi mänginud mees on saanud nii vilunuks ega näita endiselt väsimuse märke, püüavad autoriteedid veenda teda mängust välja astuma, kuid hoolimata sellega kaasnevatest privileegidest soovib mees vanas vaimus jätkata. See viib aga tõsise surve ja teravate konfliktideni, kusjuures Rollerball muutub senisest veelgi jõhkramaks. Arvestades, et mind üldiselt puudutavad sügavalt filmid, mis räägivad inimõiguste — konkreetsemalt inimvabaduse — agressiivsest piiramisest, ei resoneerinud "Rollerballi" lugu minuga nii palju kui lootnuks, ja vahepeal kulgeb see aeglasemalt kui vaja oleks. Nagu paljud teised analoogilised 70ndate ulmekad, pole "Rollerball" ajaproovile kuigi hästi vastu pidanud, kuid Rollerballi võistlused filmis on siiski intensiivsed. Alguses ei tundunud see päris innovaatiline spordiala päris nii ohtlik kui film mõista andis, teatud hetkest hakkas aga pärale jõudma. Režissöör Norman Jewisonist oli leidlik kasutada filmis ajatut klassikalist muusikat nagu Kubrick oma "2001: A Space Odyssey's", sest see kontrasteerub hästi Rollerballiga kui olemuselt nii metsiku alaga.

"THE COLOR OF MONEY" (1986)

Martin Scorsese'i käe all valminud järg 1961. aasta filmile "The Hustler" ei pruugi kuuluda vanameistri kõige olulisemate filmide hulka, kuid oskuslik režiitöö on igal juhul põhjuseks, miks 1986. aastal ilmunud draama sedavõrd nauditav on. Fast Eddie Felson (keda kehastab üle 25 aasta taas Paul Newman) on piljardikii ammu käest pannud, ent kui tema huviorbiiti satub vilunud noor mängija Vincent, otsustab endine proff poisi enda tiiva alla võtta ning talle õpetada, kuidas saavutada edu. Nähes Vincentit mängimas ja järjepidevalt võitmas, tekib endisel profil kiusatus mängus üle mitme aasta kätt proovida, kuid õige pea avastab ta, et on vahepeal täiesti rooste läinud. Scorsese on muidugi ideaalne režissöör tegema filmi, mille tegevus toimub valdavalt hämarates suitsustes baarides, kus mängivad järjest mõnusad vanad hitid. Mulle avaldas nii muljet montaaž ja kaameratöö stseenides, kus Vincent või Eddie piljardit mängivad, et vaataksin huviga kahetunnist filmi, kus midagi peale selle ei tehtagi, kui Scorsese selle teeks. "The Color of Money" mõnusaimas stseenis lööb Vincent järjest muretult palle auku, samal ajal Warren Zevoni hiti 'Werewolves of London' saatel tantsides ja piljardikiiga vehkides nagu ninja. Vaatamata Fast Eddies toimuvatele muudatustele loo vältel ning konfliktidele, mis tekivad tema, Vincenti ja viimase tüdruksõbra vahel, jääb "The Color of Money" draamana veidi kerglaseks, kuid see-eest on teine meeleolukas ja mõnusa rütmiga... nagu ühest Scorsese'i filmist ka ootaks.

"MOONSTRUCK" (1987)

Nagu "Ghosti" puhul, võib olla raske mõista, kuidas sai niisugune kerglane ja naivistlik romantikafilm võita kolm Oscarit. Mida näiteks Cher (kes mulle üldiselt sümpatiseerib) siin täpselt nii imelist teeb, et ta nii kõige prestiižsema filmiauhinna vääriline oli? Mitte et film minus vastumeelsust tekitanuks — siin on armsaid kohti, natuke lõbustavat ekstsentrilisust ja toredat lüürilisust, aga mitte üldse sügavust või keerukust, isegi tegelaste tundeilma kontekstis. Võtkem näiteks temperamentne Ronny (keda mängib Nicolas Cage endale omase "hoogsusega"), kes on tööõnnetuse pärast käelaba kaotanud ja seetõttu naisest ilma jäänud ning misantroopseks alkohoolikuks muutunud. Ta jääb filmi lõpuni üdini pealiskaudseks ja mittemidagiütlevaks tegelaseks, kusjuures eriti jahmatav on, et Cheri mängitud Loretta sellisel tüübil ennast üldse ära võrgutada laseb. Ja kui Ronny naisesse täielikult armub, ei tee ta suurt midagi peale retooriliste armastusavalduste hüüdmise. Eriti kõvasti kratsisin kukalt, kui mees püüab veenda Lorettat enda korterisse tulema ja toob kuuldavale järgnevad laused: "We are here to ruin ourselves and... and to break our hearts and love the wrong people. And die! I mean that the storybooks are bullshit! Now I want you to come upstairs with me and get in my bed!" Ma ei kujuta ette, mitu pudelit Itaalia veini stsenarist ära jõi, enne kui selle jaburalt pateetilise kõne valmis kirjutas. Aga ometi võitis "Moonstruck" Oscari ka parima originaalstsenaariumi kategoorias...? Ja mulle üldse ei meeldi, kui filmis läheb peategelane esimest korda ooperisse, teatrisse vms ja tal vallandub seal enneolematu tundepuhang — üks mannetumaid armastusfilmide klišeesid minu silmis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar