Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 2. juuli 2015

"San Andreas" (2015)

Suurejoonelised Hollywoodi katastroofifilmid on üks mu suuri nõrkusi ja nõnda oli kindel, et südasuvine spektaakel "San Andreas", kus nii Los Angelest kui San Franciscot tabab õudustäratav maavärin, kinosaalis ära vaadatud saab. Seda oli küll kaugelt näha, et tegemist pole millegi suurepärase või isegi esmakordsega, sest Roland Emmerichi käe all valminud "2012" ja "The Day After Tomorrow" ning 70ndate kultusfilm "Earthquake" on sündmustiku poolest üsnagi sarnased. Et see lihtsameelsetele tattninadele mõeldud ja suuresti arvutiprogrammis valmis tehtud grand guignol nii vilets ja vähepakkuv on, ma küll oodata ei osanud.

Ilmselt ei tule kellelegi üllatusena, et nii lugu kui tegelased on "San Andreases" äärmiselt hõredad, aga piisavalt kõrgetasemelised pole isegi uhked visuaalefektid, millega film muidugi julgelt suurustleb ja mis peaks olema selle peamiseks (et mitte öelda ainsaks) reaalseks väärtuseks. Sarnaselt enam-vähem kõigile keskpärastele Hollywoodi suvefilmidele sooritab "San Andreas" ka igasugu teisi tuttavaid patte: product placementi on jõledalt palju (kõigist karastusjookidest eelistavad tegelased just Pepsit!) ja filmis pole ühtegi olulist naistegelast, kes poleks rinnakas tots, kelle meiki 9.5 palli Mercalli skaalal rikkuda ei suudagi. Kaks neist, teismeline tüdruk ja tolle ema, vajavad tohutu mastaabiga maavärina puhkemisel päästmist ja kes sobiks seda ülesannet täitma paremini kui viimase heroiline eksabikaasa Ray, kes juhtumisi töötab päästeametis kopterijuhina ning tõestab filmi vältel, et tema jaoks on käkitegu ka näiteks relvastatud kaakide kahjutuks tegemine ning mootorpaadiga üle hiigellainete sõitmine, ilma et vesi pealegi pritsiks.
Kuna ma pole seismoloog, pole ma selles osas ma täpselt kindel, kui ebarealistlik on "San Andreas" täpselt maavärina toimumise asukoha, selle tugevuse jms osas, ent kuna film tundub nagunii aina naeruväärsem iga kord, kui näeme vapraid ja tugevaid peategelasi ka kõige hirmsamast hädast ainult paari kriimuga pääsemas, ei oma see isegi väga palju tähtsust. Maavärin on siin muidugi grandioosne: robustsed kõrghooned varisevad ümber nagu need oleks kaardimajad, ühes hiiglasliku tsunamiga saabub linna ka terve hulk pirakaid reisilaevu jne. Et maavärin hävitab kahte erinevat California suurlinna ning Ray kasutab peamise transpordivahendina lennumasinaid, mis võimaldab tal seda hävingut pealt näha ohutust kõrgusest ja "suures plaanis", ei teki õnneks tunnet, nagu film ei suvatse piisavalt näidata.

Küll aga tahaks rohkem tunda, et inimesed tõesti surevad, sest kui välja arvata paar momenti, kus keegi millegi väga raske poolt lömastatakse, peab lihtsalt järeldama, et katastroof on ohvriterohke — seda reaalselt näha eriti ei saa. Õige pisut loomingulisust peegeldub operaatoritööst — filmis on mõned pikad kaadrid, kus kaamera liigub ja zoomib väga mänguliselt ning teeb ümberringi toimuva möllu sellevõrra arusaadavamaks. Rohkem mul midagi positiivset öelda õigupoolest ei olegi. Kahju, et nii kulukas katastroofifilm ei püüagi olla meelelahutuslikum, intensiivsem ja originaalsem.

Jagaksin ka kriitik Devin Faraci sardoonilist tähelepanekut:
"It is possible that San Andreas is the most morally despicable blockbuster ever made. It is a sickening paean to selfishness, a movie that lionizes a public servant rescue worker who abandons his job in the middle of the greatest natural disaster in the history of America to steal a rescue helicopter to save only his wife and daughter, leaving thousands to die and suffer in his wake. It is, frankly, sickening." (link)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar