Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 8. juuli 2015

"Secret Society of Souptown" (2015)

Ükski teine parasjagu kinodes mängiv film ei suuda sombusel suvepäeval (ja neid on teadupärast viimasel ajal liigagi palju olnud) inimese tuju arvatavasti rohkem tõsta kui südamlik "Supilinna Salaselts", Margus Paju hoogne seikluslugu seltskonnast Supilinnas Tartus elavast lapsest, kes saadavad päevi mööda ratastega ringi sõites ning kergeid koerustempe tehes. Esialgu võib jääda mulje, et loo vältel ei tee väikesed peategelased suurt midagi peale üksteise õuntega loopimise või üheskoos kiikumise (vähemalt mina oleks nii arvanud), aga tegelikult satuvad vapper Mari ja tema kaaslased päris eluohtlikesse olukordadesse, sest nemad peavad kohusetundlikult võtma enda peale ülesande päästa Supilinnas elavad täiskasvanud. Nimelt on paljud neist nakatunud müstilisse haigusesse, mis paneb nad infantiilselt käituma ning põhjustab lõpuks surma.

Just Supilinna Salaseltsi ehk SUSA moodustanud neli last, kes kuuluvad järsku asjalikemate inimeste hulka kogu Supilinnas ja teavad alati pisut rohkem kui suured nende ümber, otsustavad leida vastumürgi. Sellel seiklusel ei satuvad nad väga ebatavalistesse kohtadesse, nende seas näiteks meeletult tolmune iidse välimusega raamatukogu ja hirmuäratav hauakamber, nii et põnevaid lokatsioone on filmis jalaga segada. Suvise Supilinna miljöö on väga loominguliselt ja omapäraselt ekraanile toodud, mis tundub loogiline, sest linnaosa nimi on filmi pealkirjaski olemas. Tegemist mängulise, värvikireva ja siira filmiga nooreks olemisest, mis peaks mitte ainult lõbustama, vaid ka puudutama igas vanuses vaatajat.

Koguperefilme lastest, kes tunnevad, et täiskasvanud on vaat et lapsikumad kui nemad ega taha püüdagi neid mõista, on muidugi jalaga segada ja "Supilinna Salaseltsi" puhul on igal juhul vahva, et see on just sellisel moel suur osa filmi sündmustikust. Mul on igatahes hea meel, et realistlikkus pole siin otseselt prioriteediks ja film sisaldab teatud fantastilisi elemente (inimesi väikelapse kombel käituma panev mürk kõlab mulle nagu miski, mis kuuluks koomiksisse). SUSA lastele tahad ka sellevõrra rohkem kaasa elada, et kõik suured on järsku muutunud kas idiootideks või ei suvatse lihtsalt nende juttu kuulata, ja isetus ning omakasupüüdmatus, mida lapsed oma ülesande täitmise käigus üles näitavad, äratab üllatavalt palju emotsioone. "Supilinna Salaselts" on modernne ja ambitsioonikas kogufilm, mida tahaks soovitada juba põhjusel, et vahelduseks on võimalik näha Eestis valminud filmi, millest kumab just optimismi ja heasüdamlikkust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar