Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 29. juuli 2015

"Slow West" (2015)

John Macleani fenomenaalne debüüt, stiilipuhas vestern "Slow West", on eriline maiuspala unustushõlma vajuma hakanud žanri ja filmikunsti austajaile üleüldiselt, tõestades lüüriliselt, et kuigi vesterne ei tehta tänapäeval tihti, pole see klassikaline žanr täiesti välja surnud või ennast ammendanud. Kinematograafilises plaanis on jõulisele visuaalsele keelele rõhuv "Slow West" üks nõiduslikumaid filme, mida üle tüki aja kohanud, ja kuna pildid ütlevad rohkem kui mina sõnadega eales suudaks, lisangi postituse lõppu valiku kaadreid, mis loodetavasti kinnitavad, kui esmaklassiliselt see eriilmeline vestern üles võetud on; kuivõrd maaliline ja müstiline, aga ka ohurikas on siin Metsik Lääs, mida päevi ja öid tähistaeva all veetev Šotimaalt pärit noor rändur Jay trotsib, et jõuda oma armastatuni.

Kodi Smit-McPhee mängitud romantikust noormehe ainsaks kaaslaseks sel teekonnal on piirkonda hästi tundev isepäine pearahakütt Silas, keda toredal kombel kehastab Oscari nominent Michael Fassbender, üks ilmekamaid ja atraktiivsemaid kaasaegseid näitlejaid. Viimase enesekindel madal hääletämber ja salakaval, kohati ülbe hoiak sobivad kergelt absurdihõngulisse nüüdisaegsesse vesterni kui valatult. Fassbenderi karisma on üks "Slow Westi" kindlaid väärtusi, aga filmi markantseim külg on just operaatoritöö, mille eest võib tänada peamiselt lühifilmide kallal töötanud Robbie Ryanit, hea silmaga perfektsionisti, kes teinud sedavõrd kuldaväärt tööd, et iga kaader tundub kui individuaalne kunstiteos. Ryani kompositsioonid annavad mõjuva graatsiaga edasi peategelasi ümbritseva põrguliku põlislooduse pitoresksust ja palavust. Kuigi film on üles võetud Uus-Meremaal, ei teki kordagi tunnet, nagu tegevus ei toimuks 19. sajandi Colorados.
Tegemist pole küll ideaalse linateosega: suhteliselt napist kestusest hoolimata on film oma rõhutatud kunstipärasuses pisut pikaldane, lugu on tuttavlik ja hõre ega paku erilisi üllatusi, tegelased tunduvad teisejärgulised ega arene filmi vältel ning omaette vilets on tume monotoonne filmimuusika, mis ruttu ärritavaks muutub. Eks siin ole prioriteediks pildikeele väljenduslikkus ja mitte tegevus, aga "Slow West" on enesekindel ja viimistletud film, mis suudab seda õigustada ning tundub sellevõrra unikaalsem.

Üksjagu meeleolukust lisab "Slow Westile" kuiv ekstsentriline huumor, mis annab põhjust võrrelda filmi Coeni vendade omadega, kelle vestern "True Grit" oli toonilt üpris sarnane. Muhe on näiteks stseen, kus Jay ja Silas satuvad juhuslikult maas lebava puu otsa, mille all on kirvest hoidev luukere, ja naeravad vaatepildi tragikoomilisuse üle. Omaette kummastav on ka verine tulevahetus, millega film kulmineerub — seda lavastades on Maclean igal juhul eeskuju võtnud mitte niivõrd kaasaegsetest märulitest vms, kuivõrd klassikalistest vesternidest, ja tulemus on võluvalt teatraalne. Ja mis eriti tore: film peaks imponeerima ka neile, kes vesternidest suurt ei hooli, sest peamine teema — armastus — on sedavõrd universaalne ja ajatu. Metsikut Läänt noore naiivse armunu vaatepunktist kujutav "Slow West" on ebamaiselt väljendusrikas väike kombinatsioon vesternist ja road moviest, mille mahe ilu vangistab meeled hetkega. Romantika, näitab John Maclean meisterlikult selle kummastavalt armsa autorifilmiga, polnud päris surnud isegi Metsikus Läänes, kus esmatähtis oli ellujäämine.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar