Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 18. juuli 2015

"Smoke" (1995) / "Close Encounters of the Third Kind" (1977) / "Heavy Metal 2000" (2000)

"Smoke" (1995)

Mõnusa tunnetusega väikese dramöödia tegevus keerleb ühe Brooklynis asuva tillukese tubakapoe ümber. Esmapilgul võib filmist jääda mulje kui umbes sellisest ajaviitelisest komejandist nagu on aasta varem välja tulnud "Clerks", kuid tegemist üllatavalt elulise, humaanse ja koguni sügava taiesega, mille tegelaste seas võib olla tühikargajaid ja muidusööjaid, ent nad on kõike muud kui lihtsakoelised. Suvine New York on seejuures perfektne tegevuskoht — niisuguseid kauplusi nagu filmis kujutatu on seal tänini jalaga segada. Mainitud poe pidaja ja selle püsikundede suhteid ja igapäevaelu vaatlev "Smoke" kõnetab mingil määral ilmselt igaüht, sõltumata sellest, milline on vaataja suhe tubakaga. Tegelaste introspektiivsete mõtiskluste-meenutuste järgi võib kohe aru saada, et stsenarist Paul Auster on erudeeritud romaanikirjanik, sest dialoog kuulukski kui mõnda ajatusse USA romaani (filmi lõpposas esitab Harvey Keitel tervelt kümne minuti pikkuse monoloogi). Sedalaadi filme võiks olla rohkem, eriti tänapäeval.

"Close Encounters of the Third Kind" (1977)

Steven Spielbergi varaste filmide seast on klassikaline ulmekas "Close Encounters of the Third Kind" müstilisim, ambitsioonikaim ja grandioosseim — üks neist uhketest vanadest Hollywoodi linateostest, mis lisaks sensatsiooniliste visuaalefektidega suurustlemisele söandab esitada suuri küsimusi ning nõuab seeläbi mõningast seedimistki, nagu teisedki Spielbergi ulmekad. Hollywoodis on valminud meeleolukamaid ja tegevusrohkemaid filme inimsõbralike kosmosest tulnud külalistega kontakti saavutamisest, olgu selleks siis Robert Zemeckise unustamatu "Contact" või Spielbergi enda "E.T. the Extra-Terrestrial", kuid juba "Close Encounters of the Third Kindi" lummuslik kulminatsioon on piisav põhjus nimetada filmi üheks märkimisväärsemaks režissööri karjääri esimesest poolest. Tõrvatilgaks meepotis on veniv ja lapselik keskosa, mis kujutab pereisa hullumist UFO nägemise tõttu ja selle mõju kodurahule. Ei ole muidugi välistatud, et tegin lihtsalt vea, vaadates filmist eksisteeriva kolme versiooni seast pikimat. Nüüd, kus filmi ilmumisest on möödas aastakümneid ja vahepeal nähtud dramaatilisemaidki ulmekaid tulnukate saabumisest Maale, võib "Close Encounters of the Third Kind" küll kummaliselt pretensioonitu ja suisa igav paista, aga filmi imposantsemad hetked ei ole sellevõrra tähtsusetumad.

"Heavy Metal 2000" (2000)

Sajandivahetusel ilmunud järg pretsedenditule 1981. aasta kultusklassikule "Heavy Metal", mille aluseks sedapuhku Heavy Metali ajakirjaski ilmunud graafiline romaan "The Melting Pot", on enam-vähem selline nagu "Heavy Metali" filmist ootaks: soundtrackil figureerivad selliste rajude ansamblite laulud nagu System of a Down, Pantera ja Machine Head (kes filmi ilmumise ajal olid populaarsuse tipus); filmis on mõõdukalt alastust, kehavedelikke ja vägivalda; huumor on ropp ja perversne ning kaootiline kosmiline maailm täidetud rinnakate beibede, ülbete kiimakottide või rõveda välimusega tulnukatega (kelle seas samuti kiimakotte). Teravust ja sisu on vähe, lapsikust jälle palju, eriti konkreetselt täiskasvanutele mõeldud joonisfilmi kohta. "Heavy Metal 2000" läbini lootusetuks nimetada ei saa ja järjena ei ole see otseselt kohutav, kandes tublisti "Heavy Metali" vaimu, ent esimese filmi tasemele film loomulikult ei küündi ning ausalt öeldes ei mõista ma, kes seda üldse nautima peaks, sest film on liiga lapsik, et mõtlevale täiskasvanule imponeerida, ent samas liiga ekstreemne, et lapsele vaatamiseks sobida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar