Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 14. juuli 2015

"Terminator Genisys" (2015)

Ööäää... mida rohkem "Terminatori" filme valmis tehakse, seda enam olen veendunud, et "Terminator 2: Judgment Day" pidanuks viimaseks jääma. Kuna antud seerias on paika pandud reegel, et tulevik ei ole kunagi kindel ning ajas reisimine mängib selles fundamentaalset rolli, on stsenaristidel mugav muudkui värskeid värdjalikke lugusid välja mõelda — ei ole teha enamat kui uus ajajoon luua ning kosta, et hoolimata varasematest pingutustest on Skynet ikkagi arvestatav oht ning maailma ähvardab hukk. Iseenesest on arusaadav, et pärast oskuslikult lavastatud, kuid tapvalt üksluiset "Terminator Salvationit", mille tegevus toimub täielikult kohtupäeva-järgses laastatud maailmas, pidasid produtsendid nähtavasti vajalikuks juurte juurde tagasi minna ning täiendada sarja filmiga, mis tooni, süžee ja action-stseenide poolest oleks võimalikult lähedane just Cameroni 1984. aasta "The Terminatorile" ja tolle peadpööritavale järjele, ent tutvustaks samal ajal ka uusi potentsiaalselt põnevaid ideid.

"Terminator Genisyse" probleem on paraku selles, et igal korral, kui film matkib emba-kumba Cameroni filmi, mõjub see surmigavalt, sest oled seda varem nii palju näinud (eriti juhul, kui seeriat armastad ja neid filme regulaarselt vaatad), ning kui see üritab mängu tuua mõne seninägematu idee, ei oska film sellega lõpuks midagi asjalikku peale hakata. Algus on iseenesest paljutõotav: "The Terminatori" sisu kirjutatakse korralikult ümber. Mis saaks, kui Kyle Reese saabuks hirmsast tulevikust aastasse 1984, et kaitsta habrast ettekandjat Sarah Connorit teda tappa sooviva terminaatori eest (täpselt nagu "The Terminatoris") ja avastaks ühtäkki, et naine pole mitte ainult juba ammu saanud kogenud sõduriks, vaid omab ka isiklikku terminaatorit, keda kutsub hellitavalt Papiks ("Pops")?
Kui Reese ja Sarah 1984. aastas kohtuvad, on viimane maailma košmaarsest saatusest juba teadlik (selles timeline'is muutub Skynet eneseteadlikuks aastal 2017). Hetkel, mil Sarah vannub, et kõike on võimalik muuta, on raske endalt mitte küsida: kas ma pole seda juba korduvalt kuulnud? Võttes arvesse, et "Terminator 3: Rise of the Machines" juba haledalt imiteeris "Terminator 2: Judgment Day'd", on eriti masendav, et stsenaristid ei suutnud või söandanud lagedale tulla millegi uudsemaga. Kui aga samas vaadata, kui mittemidagiütlevad on need vähesed originaalsed ideed, mis neil tekkisid, on selle üle hea meel ka.

Mul läheks juuksed hallimaks kui Papil filmi teises pooles, kui hakkaksin loetlema hetki, mil "Terminator Genisys" lubab endale mugavuse teha midagi, mis seeriaga sina peal oleva vaataja jaoks ammu kulunud on. Arvatavasti põhjusel, et stsenaarium on peadpööritavalt vilets, ei anna filmile eriti midagi juurde ka ükski ebatavalisem keerdkäik süžees. Näiteks paljastus, et John Connor on hakanud Skyneti liitlaseks (mis võiks olla mõnus üllatus, kui treiler seda ammu reetnud poleks!), saaks tuua kaasa keerulisi dilemmasid ja valusaid emotsioone, aga näha on, et tegijad tahtsid sel moel lihtsalt tutvustada kavalal viisil uhiuut terminaatorit, kes mõjuks hirmsamalt kui ükski varasemas filmis nähtud mudel. Sellest ei paista keegi hoolivat, et tegemist on Johniga, ja kuna Terminaator ehk Papi tundub sedakord eriti tugev, ei mõju see kuju muutev masin ka kõige ähvardavamalt. On naeruväärne, et John Connor, kes antud seerias nõnda ikooniline ja austusväärne tegelane on, eksisteerib käesolevas jaos ainult selleks, et kangelastel oleks millegi jõleda eest põgeneda. Muide, pärast viite "Terminatori" filmi ei saa ma enam arugi, mis John Connori nii eriliseks teeb. Hästi, ta mõistab käske jagada, ei karda terminaatoreid ja võitleb väsimatult, aga üldiselt pole ma näinud teda ette võtmas midagi, mis teeks temast ainsa mehe, kes suudab masinaid lõpuks võita.
Filmist on muidugi riskantne Connori kui väärtusliku tegelasega sel moel ümber käia ja mul on hea meel, et "Genisysel" natukenegi julgust jätkub, aga film võtab riske laisalt ja kohmakalt, suutmata omapärasemaid süžeelisi manöövreid laias plaanis õigustadagi. Lõpuks jääb hoopis mulje, et tegemist kiiruga valmis kirjutatud eellooga millelegi tähenduslikumale ja radikaalsemale. Osatäitjate valik on omaette probleemiks.

Inimene, kes arvas, et seriaalis "Game of Thrones" Daenerys Targaryenit kehastav sulnis nümf Emilia Clarke suudaks mängida sellist järeleandmatut ja kanget sõdalast nagu Sarah Connor sama usutavalt kui Linda Hamilton, peaks laskma oma pead kontrollida. Arnold Schwarzenegger paistab end Papi osas mugavalt tundvat ning on vanust arvestades üllatavalt sitke, ent kuna film keskendub rohkem temperamentse Reese'i ja Sarah' suhtele, püsib ta enamjaolt tagaplaanil, tõmmates tähelepanu täielikult endale vaid siis, kui tal on vaja neid kahte kaitsta või kosta monotoonselt midagi pooletoobist, tuletamaks meile jälle meelde, kuivõrd mannetu on filmis huumor (stseen, kus Reese, Sarah ja Papi vahistatakse ning neist jaoskonnas fotod tehakse, telesarja "Cops" tunnusmuusika taustal kõlamas, on eriliselt häbiväärne). Kui Arnold Schwarzeneggeri kõrval on näitlejaskonnast sümpaatseim Jai Courtney, saab aru, et midagi on tõsiselt mäda. Schwarzeneggeri nägemine pakub mulle üldiselt alati rõõmu, aga tema osalusest hoolimata oli mul pärast "Terminator Genisyse" nägemist tunne, et need peatamatud rauakolakad võiksid igaveseks shut downida. Kahjuks on "Terminator Genisys" šablooniline ja etteaimatavalt kulgev järg, mis paistab ükskõikselt sellele panustavat, et Arnold Schwarzenegger taas Terminaatori rollis on. Tulemus pole mitte keskpärane, vaid suisa halb.
PS. Küll aga nautisin stseeni, kus teineteist napilt tundvad Sarah ja Reese ihualasti võtavad ja teineteise embuses aastasse 2017 reisivad. Ükski seeria film pole numbrit teinud ettekirjutusest, et ajas reisimiseks peab olema porgandpaljas, ja "Terminator Genisys" kohtleb ideed kõnealuses stseenis sensuaalsuse ja õrnusega, seda enam et neilt tegelastelt on eeldatud "paaritumist", nagu Papi selle kohta korduvalt ütleb (järjekordne näide filmi "suurepärasest" huumorist). Kui nad koos higisena aastasse 2017 jõuavad, tekib tunne, nagu nad oleks aastatepikkuses vahekorras olnud. See oli ainus hetk, kus ma tundsin end natukenegi... köidetuna.

1 kommentaar:

  1. Originaalsus on kindlasti asi, milles Hollywoody ei saa süüdistada. Tõsi on, et ei ole antud film originaalne, aga oleme ausad - millal viiamti oli midagigi originaalset kassaedule orienteeritud filmis?
    Tõsi, noortele võib leiduda mõni episood uudsena, kuna neil puudub aastate pikkune filmi vaatamise kogemus. Aga kui võtta ikka selline keskmine filmidest huvituv 20 + kodanik, siis mnjah. Ainus, mis päästab on see, et mõni film kõnetab mingil emotsionaalsel või mõnel muul tasandil ja siis ei teki vajadust filmi pulkadeks lahti võtta ning teos tundubki kuidagi asjalik. Tõsi, ilmselt on ka kolmas faktor, kui ollakse filmikunstiteooriates väga sees, siis kindlasti on asju, mis on tehtud õpiku ja terminite kohaselt stiilipuhtalt. Ka seda võib nautida - samas ei ole see originaalsus, vaid lihtsalt stiilsus. Olen üsna mitmeid kommentaare jälginud veebis antud filmi kohta ning lombi taga tundub, et paljudel jooksutas juhtme kokku rohkem kui üks ajatelg. Samas, kurdeti siiski ka nö labasuse ja lihtsuse üle. Ise vaatama minnes olin valmis muidugi halvimaks ja eks see oligi v-o üks põhjuseid, miks olin positiivselt üllatunud. Neljas ekraniseering oli minu jaoks tuim tükk - kuigi andis fännidele lõpuks ometi selle "tuleviku-higi-vere-robotid", mida aastakümneid iigatseti. Üritati kindla peale minna ning pandi pearolli Batman ja temale sekundeerima toodetud ja loodetud inglismaal sündinud ja austraalias elanud mehemürakas(keda tänaseks ei mäleta vist keegi). No ei läinud asjaks. Mis puutub kolmandasse, siis mulle isiklikult väga meeldis tolle teose iroonilisus kahe eelneva filmi suunal. Paljudele oli see solvang ning film tambiti sügavale porri. Tõsi, kui minna ajas tagasi :D siis on selge, et esimese termika ja ka teise osa võimsust ei ole siiani ükski filmidest näidanud. Samas on see ka arusaadav. Ajastud, mil need filmid fännidele naha vahele pugesid olid sootuks teised. Kui esimene film oli ajast ees, siis teine oli Cameron'i ideaalajastus -ei enamat. Samamoodi nagu ka Avatar näiteks - kui see film ei oleks olnud 3D alguses, poleks see film pooltki sellist haipi ja kassaedu saavutanud. Ka Judgement Day oli oma ajastu parimate koostisosadega - nii CGI osas kui ka filmi pearollis oleva Arnoldi näol. Kolmanda ajaks oli Arnold üleeilne uudis ja no neljandas ei olnud teda enam üldse ning nüüd selles - eh, ei tea pool publikust, kes mis oli-on arnold. Samamoodi, kes on Alan Taylor!? CGI on tänaseks nii igapäevane, et selles vallas saavad veidi teistest paremaid tulemusi endale lubada vaid koomiksifilmid oma suurte eelarvetega ning arvatavasti ka herr Cameron. Ja nii nagu ka neljandas, loodeti tuntud näitlejate peale, aga no ausalt - ma ei ole siga, aga Emilia oli joostes ... Taoline naine on tänapäeva heaolu ühiskonna produkt ja ei suuda end minu jaoks hetkekski müüa kui aastaid treeninud eraklik robotitapja. Kindlasti oli veel pisiasju, mis oleks saanud olla paremini, kuid üldjoontes meeldis mulle antud filmi lähenemine teemale. Ajas rändamisega lasti tegelikult kõik otsad sujuvalt vette ning nüüd on põhimõtteliselt kõik võimalik ja seda ongi antud filmisarjale minu arvates vaja. Liigne kahes esimeses filmis kinni olek ongi mu meelest antud sarja rappa juhatanud. Ja paradoksaalselt meeldib mulle just see osa, kus kohati lausa kaader-kaadrilt neid teoseid ümber tehti. Minu meelest need teenisid kenasti teemat ja selle arendust. Nüüd, esimest korda, on mul hea meel kui tehtaks triloogia - ehk siis kaks osa veel edasi. Kuna nüüd on meeldiv pinnas loodud, minemaks täiesti uutele jahimaadele. Iseasi, kas selleks kellegil julgust ja tahet on...
    Samas tuleb endale aru anda, et elame ajastul, mil Interstellar pannakse samale pulgale 2001'ga ning peagi tuleb veel 3 osa Avatare....Ööäää... :)

    VastaKustuta