Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 28. juuli 2015

"Testament of Youth" (2014)

Võimalik, et kannatlikum inimene, kes kiindunud (tõsi)elulistesse ajaloolistesse sõjadraamadesse ja soostub neid vaatama iga ilma ja tujuga, tunneb end õrnatundelistele mõeldud "Testament of Youthi" lõppedes sügavalt liigutatuna ja meelitatuna. Mina kui žanrist mitte kuigi sügavalt hooliv (ent mitte täiesti ükskõikne) inimene pidin Vera Brittaini hinnatud memuaaride ekraniseeringut vaadates igavusest peaaegu teadvuse kaotama — on lausa ime, et nuuskpiirituse abita toolilt püsti sain.

"Testament of Youth" on üks neist delikaatsetest elegantselt produtseeritud filmidest, mis kulgeb täiesti aeglaselt ja üllatustevabalt, suutmata kahetunnise kestuse jooksul natukenegi erutust pakkuda ning pannes endalt küsima, miks oli tarvis hakata suhteliselt ühekülgset ja nappi lugu nüüd ekraanile tooma, kui aastakümnete jooksul on jutustatud kordades karmimaid ja liigutavamaid lugusid sellest, mida tähendab sõja tagajärjel armastatud lähedasi kaotada või olla vahetult tunnistajaks sõjakoledustele. Et Esimese maailmasõja ajal medõena töötanud, sõja käigus mitmest lähedasest ilma jäänud ning seejärel patsifistiks hakanud Brittaini sõjamemuaarid on tänini relevantsed ning läbi aastakümnete väga menukad olnud, tuleb järeldada, et "Testament of Youth" on lihtsalt ekraaninguna vilets, suutmata traagilist lugu jutustada nii, et vaatajal oleks huvitav sellest osa saada.

Et filmi tegijail on dramaturgiast kasinad teadmised, paistab selgelt välja. Tõepoolest, õbluke neiu pidi sõja tagajärjel tundma palju valu ja leina ning inimesena muutus ta selle tagajärjel palju, kuid ta pole kaugeltki ainus, ja temasugused inimesi analoogilistes filmides juba liigagi palju kohatud. Kui Brittaini memuaarid oleks kinolinale toodud aastakümnete eest, kõnetaks lugu ehk rohkem, praegu tundub see pigem surnud hobuse peksmisena; juba kõigile teadaolevate tõdede monotoonse kordamisena.
Tõtt-öelda on "Testament of Youthis" nii palju sõjadraamade klišeesid, et hakkasin paratamatult mõtlema filmist kui salakavalast sõjadraamade paroodiast ning pööritasin silmi ja väänlesin sellest tundmusest tingituna vahepeal nii kontrollimatult, et kui keegi saalis oleks õigel hetkel minu poole vaadanud, oleks ta ilmselt arvanud, et mul on epilepsiahoog. Teatavaks kompensatsiooniks on muidugi britilikult soliidne teostus ja Brittaini kehastava verisulis Alicia Vikanderi soe väljapeetud osatäitmine.

Eriti meeldejäävad on kütkestav operaatoritöö — usun, et operaator Rob Hardy otsustas eeskuju võtta Terrence Malicku loomingust, sest tegelasi jälgides liigub kaamera sageli unelevalt ringi nagu Malicki teostes, kõneledes ekspressiivselt nende meelesegadusest ja haprusest — ning suisa lausa Oscari-vääriline kunstnikutöö, nii et tegemist pole linalooga, mis ei kutsu imetlema, ent kui sedavõrd olulist teemat käsitleva tragöödia puhul tekitab enim emotsioone rikkalik sisustus peategelase uhkes kodus, peab midagi tõesti mäda olema. Aga nagu juba mõista andsin, tundubki punnitatult eleegiline "Testament of Youth" kui radikaalsemate samalaadsete sõjafilmide hale koopia, ja kuigi Vikander on Brittaini rollis tõesti särav, ei näe ma põhjust, miks ei võiks filmi vaatamise asemel ajasäästmise mõttes naise elukäigu kohta Wikipediast lugeda. "Testament of Youthi" aluseks oleva teose väidetavat olulisust arvestades on eriti irooniline, et selgelt liiga suure hilinemisega tehtud filmiversioon on nõnda kasutu ja jäik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar