Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 17. juuli 2015

"The Last Picture Show" (1971) / "Fire and Ice" (1983) / "Dead Man's Shoes" (2004)

"THE LAST PICTURE SHOW" (1971)

Peter Bogdanovichi teine film, Larry McMurtry autobiograafilisel raamatul põhinev "The Last Picture Show", on üks tähelepanuväärsemaid varastel 70ndatel valminud Ameerika filme. Morni must-valge draama tegevus toimub viiekümnendate alguses ühes unises Texase väikelinnas, kus teismeliste elu on eriti üksluine. Noored poisid ja tüdrukud saadavad päevi mööda autodes kurameerides, kino külastades ning söögikohtades igavledes, teadmata, mida iga päevaga aina rohkem tühjana näiva eluga peale hakata. Filmi depressiivne meeleolu tulenebki nende tegelaste meelesegadusest ja hingepiinadest, aga ka Anarene'i linnakese masendavast miljööst. Inimesi elab seal vähe, raadiost tulevad alati eristamatud kantrilaulud, ümberringi laiutab ääretu kõrb. Ühtlasi on "The Last Picture Show" puhul imetlusväärne selle ausus — 70ndate alguses valminud filmi kohta ei pelga see seksist rääkida või seda näidata. Mürsikud, kes moodustavad filmi tegelaskonna, on kõik sedavõrd kiimalised, et ei suuda ennast alati ohjeski hoida (ühel tegelasel tekib koguni suhe koduperenaisega), ja film ei varja seda osa nende tundeilmast absoluutselt, paljastades nende sisemisi valusid, hirme ja soove kahe tunni vältel ülima otsekohesusega, ja see teeb filmi tõsiselt depressiivseks. Suurepäraselt lavastatud ja kirjutatud film.

"FIRE AND ICE" (1983)

Ralph Bakshi on kultuslik animaator, kes karjääri jooksul teinud ridamisi ebatavalisi joonisfilme, mis enamasti mõeldud just täiskasvanutele (kurikuulus "Fritz the Cat" aastast 1972, vaieldavalt tema parim film, sai lausa X-reitingu). Musta maagiat, ohtlikke metsalisi ja hämmastavaid olendeid sisaldav fantaasiaseiklus "Fire and Ice" kuulub nende hulka, mida sobilik vaadata ka lastel. Poistel algaks seda vaadates küll ilmselt sekundi pealt puberteet, sest kogu filmi vältel äärmiselt napis riietuses ringi jooksev Teegra on "Heavy Metali" Taarna kõrval vist küll seksapiilseim naistegelane ühestki joonisfilmist. Bakshi ning palju erootilise sisuga fantastilisi maale loonud kunstnik Frank Frazetta, kes "Fire and Ice'i" Bakshiga koos tegi, ei jäta selle koha pealt midagi kujutlusvõimele. Erootilisus, mis Teegra sellesse filmi toob, on enam kui piisavaks kompensatsiooniks tuttava loo eest, kuid fantaasiafilmide fänne ei tohiks seegi külmaks jätta.

"DEAD MAN'S SHOES" (2004)

Shane Meadowsi kohkumatu "Dead Man's Shoes", mida reeglina loetakse parimate sel sajandil valminud Briti filmide hulka, jutustab suhteliselt omapäratut ja lihtsakoelist kättemaksulugu meeldejäävalt britilikus laadis. Suvalises üksluises Inglismaa linnakeses üles võetud draama räägib Richardist, kes pärast sõjaväeteenistuse lõppu naaseb kodulinna ning seab sihiks maksta metoodiliselt ja külmavereliselt kätte tümikatele, kes piinasid aastate eest tema abitut arengupeetusega venda. Kellegi poolt on antud loo puhul raske olla, sest ehkki kaagid korralikku karistust väärivad, tekivad Richardi vaimse stabiilsuse osas varakult kahtlused, ja mida sadistlikumaks tema käitumine muutub, seda hirmsam tundub ta tegelasena. Gaasimask, mida ta filmi vältel kannab, ei aita siinkohal just kaasa. Arvan, et film õigustaks ennast paremini, kui tegemist oleks õudusfilmi ja mitte draamaga, sest psühholoogiliselt ja süžeeliselt ei ole see kuigi kompleksne (kas või Meadowsi "This Is Englandi" kõrval) ja oleme ausad — võimatu on vaadata stseeni, kus kiitsakas gaasimaski kandev mees astub magavaid kaake täis tuppa ja seal mõtlikult ringi sammub, justkui püüdes otsustada, kellel kõri esimesena läbi lõigata, ja mitte mõelda õudusfilmidele. Filmis on õudusfilmi elemente küll ja need on üpriski efektiivsed. Eriti meeldejääv on episood, kus Richard pättidele salaja hapet söödab ja pealt vaatab, kuidas mehed abitult koos tripivad — stseeni realistlikkus annab mõista, et asjaosalistel uimastiga kogemust. Kuigi Paddy Considine on Richardi rollis võrratu, pole "Dead Man's Shoes" kättemaksu üle mõtiskleva väikese tragöödiana täiesti mõjuv, kuid lõpupoole tuleb vähemalt üks üllatav ja seejuures päris masendav twist (mida pole kahjuks täiesti võimatu ette näha).

2 kommentaari:

  1. Oh, Dead Man's Shoes endalgi lähiajal plaanis. Briti thug movied mulle üldiselt istuvad. This Is England, Hooligans, The Football Factory on mõned näited.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "Made in Britain" verinoore Tim Rothiga istus mulle väga: http://www.imdb.com/title/tt0084287/

      Kustuta