Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 10. juuli 2015

"The Longest Ride" (2015)

Kõigepealt tuleb kindlasti öelda, et ma uurisin pärast "The Longest Ride'i" nägemist enda "The Best of Me" arvustust (mis põhineb Nicholas Sparksi romaanil nagu "The Longest Ride") ning mõistsin, et ma võiksin tolle teksti vabalt siia kopeerida, veidi sisututvustust muuta ja see sobiks perfektselt, nii et igal juhul vastab tõele, et Sparksi teoste ekraniseeringud on ühesugused... Ühesõnaga, nagu postituse juurde lisatud poster ka ilmselt mõista annab, on "The Longest Ride" järjekordne suhkrune romantikafilm, mille aluseks miljonite koduperenaiste lemmikkirjaniku Nicholas Sparksi romaan.

Kes näinud kas või paari Sparksi teose ekraniseeringut, oskab kindlasti aimata, mida käesolevastki loost leida võib: suurte unistustega nägusaid noori inimesi, salapäraseid sentimentaalse väärtusega meeneid, hämmastavaid kokkusattumusi, saatuslikke eksimusi, kirjade lugemist ning loomulikult sügavat igatsemist ja mesist kudrutamist. Kuna Sparks kasutab oma lugudes pidevalt ühtesid ja samu elemente (mõned tõin ma juba välja), pakub mulle natuke naudingut otsida igast uuest filmist nüansse või ideid, mida üheski varasemas esinenud ei ole, ent "The Longest Ride'i" puhul ma ei jaksanudki, sest aju lülitus välja rutem kui televiisor elektrikatkestuse ajal — ei tea, kas nii tüütavaks osutus filmi punnitatult ameerikalik õhustik (meespeategelaseks sedapuhku puhastverd rodeokauboi Luke, keda mängib Clint Eastwoodi poeg), halb keemia peaosatäitjate vahel või see, et film jutustab kordamööda kahte lugu, mis on Sparksi teoste adaptatsioone näinud inimesele juba tuttav trikk.

"The Longest Ride'i" keskmes pole nimelt mitte üks, vaid kaks noorpaari, kelle armulugude vahele jääb enam kui pool sajandit, nii et film kujutab korda-mööda sündmusi kaasajast ning 40ndatest, püüdes seeläbi demonstreerida, kui palju ühist võib olla kahel armastajapaaril, kes ei ela samal ajajärgul ega tunne teineteist. Muidugi on need kaks lugu omavahel kavalalt seotud ja suuremad Sparksi fännid võib-olla peavad lugu tõsiasjast, et "The Longest Ride" pakub teoreetiliselt võimalust kaks korda nutta, ent mulle ei sümpatiseerinud selle viisaka, kuid ootuspäraselt šabloonilise ning melodramaatilise romantikafilmi juures miski. Film elaneb vaid siis, kui Luke ja tema blond silmarõõm voodisse lähevad või Luke pulli otsa ronib. Vaat need on kenasti lavastatud stseenid, mis vihjab, et kui režissööril on vaja ratsutamist filmida, muutub ta kohe tõeliseks professionaaliks.

Kuna need stseenid moodustavad väikese osa filmi kahetunnisest kestusest, on "The Longest Ride" üks nürimaid Sparksi-filme üle mitme aasta ja kaasa ei aita, et pealekauba üks pikimaid seni. Muide, mis "The Longest Ride'i" puhul veel veidi põnevust tekitab, on Scott Eastwoodi märkimisväärne sarnasus enda isaga — täpselt samad näojooned. Mis puudutab mehe oskusi näitlejana, siis papsilt on tal veel palju õppida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar