Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 20. juuli 2015

"The Shape of Things" (2003) / "Island of Death" (1976) / "Leatherface: The Texas Chainsaw Massacre III" (1990)

"THE SHAPE OF THINGS" (2003)

Neil LaBute'i terav autorifilm "The Shape of Things", mille aluseks tema enda samanimeline näidend, on temaatilises plaanis üpriski sarnane filmitegija veelgi teravamale debüüdile "In the Company of Men". Kui "In the Company of Men'is" otsustavad kaks naistepõlgurist ärimeest oma lõbuks kuritarvitada pahaaimamatut kurti neidu, siis "The Shape of Things'is" langeb alatu manipuleerimise ohvriks jälle naiivne noormees ja palju perverssemal põhjusel, aga et lähemalt teada saada, tasuks juba filmi vaadata — antud lugu on reaalselt mõjuv vaid juhul, kui teada võimalikult vähe üllatavalt haiglasest lõpplahendusest, mis kõik pea peale pöörab ja naispeategelase tegeliku olemuse ja motiivid päevavalgele toob. Lavateose ekraniseeringuna ei ole "The Shape of Things" kahjuks täiesti loomulik — näitlejad mängivad kramplikult nagu nad oleks laval ja esitavad dialoogi silmnähtava monotoonsusega —, aga jätab sellegipoolest ebamugava tunde sisse, tuletades äkiliselt meelde, et inimese õelus võib tõesti piiritu olla. Probleemistik pole siin sama põnev kui "In the Company of Menis", kuid osatäitjad on sümpaatsed, tegelased veenvad ning originaalne üllatusrohke lugu tõstatab intrigeerivaid küsimusi, sh näiteks kunsti kohta. Ühesõnaga väärtuslik draama minu arust vägagi omapärase kaasaegse näitekirjaniku sulest.

"ISLAND OF DEATH" ("Ta paidia tou Diavolou", 1976)

Maalilises Kreekas valminud perversse õudusfilmi "Island of Death" autor Nico Mastorakis on tagantjärele väitnud, et teda motiveeris seda väntama konkreetselt raha. Nimelt sattus ta nägema "The Texas Chain Saw Massacre'i", mis 70ndate õudusfilmi kohta on teadupärast üsna ekstreemne, ja otsustas tolle edust tõukudes luua midagi veelgi võikamat ja skandaalsemat. Tonaalselt ei saaks kaks filmi samas erinevamad olla: kui Tobe Hooperi klassikaline slasher on intensiivne, toores ning morbiidne, siis "Island of Death" on vallatult värvikirev ja ausalt öeldes päris koomilinegi... vähemalt juhul, kui vaataja pole täielik puritaan. Kuigi filmil puuduvad, nagu mainitud, igasugused kunstilised taotlused, on see teostuselt tegelikult päris intrigeeriv: näiteks idülliline Mykonose saar mõjub tegevuspaigana põnevalt ning muusikavalik on kummastav (Mastorakis kasutab siin vaheldumisi primitiivset elektroonilist muusikat ning müstilisi kohalikke folklaule). Tegemist muidugi naeruväärselt maitselageda teosega — ei mäletagi, millal viimati sama šovinistlikku õudusfilmi nägin —, ent väär oleks väita, et see ei suuda üldse võluda.

"LEATHERFACE: THE TEXAS CHAINSAW MASSACRE III" (1990)

Ainus jagu, mis mul väga ebaühtlasest ja odavast "The Texas Chainsaw Massacre'i" seeriast nägemata oli, osutus paraku ka kõige armetumaks. Jah, isegi armetumaks kui neljas ehk "Texas Chainsaw Massacre: The Next Generation", mis on küll ebamaiselt naeruväärne film, kuid oma jaburuses vähemalt meelelahutuslik (ja Matthew McConaughey mängib seal psühhopaadist puksiirijuhti nimega Vilmer!). Geneeriline kolmas osa, mis kogu frantsiisi peale kõige lamedam ja ilmetum, ei suuda esitleda ainsatki omapärast ideed, pole pooltki nii atmosfääriline ja hirmus kui üritab olla ning tagatipuks on seda ebamugav vaadatagi, sest lõviosa tegevusest leiab aset kottpimeduses. Ja mis põhjusel on pealkirjas Leatherface'i nimi, kui ta kogu filmi vältel saagi peaaegu üldse käima ei tõmba? See jässakas maniakk on saanud päris ikooniliseks ning praeguseks tuttav igaühele, aga kui esialgne 1974. aasta film ja tolle uusversioon 2003. aastast välja arvata, on ta filmilinal olnud rohkem piinlik kui tõsiseltvõetav. Käesolev jagu on hea näide, sest ta veedab rohkem aega leludega mängides või ennast peeglist imetledes kui mootorsaega vehkides. Kahju, et kõik "The Texas Chain Saw Massacre'i" järjed on sama pooletoobised ja napakad kui see nägudest õmmeldud maski taha varjuv psühhopaat ja tema ülejäänud pere.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar