Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 12. juuli 2015

"The Wolfpack" (2015)

Tänavu ei tule tõenäoliselt välja kummastavamat dokumentaali kui Crystal Moselle'i debüüt "The Wolfpack", mis võitis Sundance'i filmifestivalil Grand Jury Prize'i. Uskumatu filmi südames on kuus venda, kes veetnud kogu oma elu hämaras Manhattani korteris, kust range isa on neil täielikult keelanud lahkuda, lootuses säästa neid välismaailma õudustest (jah, samamoodi nagu häirivas Kreeka filmis "Dogtooth"). Nad on saanud koduõppe, ei tunne kedagi peale isa-ema, neil puudub juurdepääs nii internetile kui telefonile ning oma vaba aega sisustavad nad peaaegu ebaterves koguses filme vaadates, mida neile meeldib koduste vahenditega loodud rekvisiite kasutades hobikorras järele teha.

"The Wolfpack" lausa algab sellega, kuidas nad etendavad hämmastava täpsusega tuntumaid stseene Tarantino klassikust "Reservoir Dogs" — filmist, mida vendadel mugav simuleerida, sest nad omavad ülikondi ning tegevusruumi, osalisi ja vahendeid pole palju tarvis. Ühtaegu nukker ja naljakas "The Wolfpack" on ainukordne dokfilm, mida peab ise nägema, et uskuda, jutustades sedavõrd ebahariliku loo, et skeptilisem vaataja hakkaks ilmselt selle autentsuseski kahtlema.

Tundub ebareaalne, et nõnda intelligentsed ja üldiselt kenasti kasvatatud teismelised nagu Angulod on nii naiivselt soostunud radikaalse isa nõudmisel veetma oma elu vangistuses, ühiskonnast ära lõigatuna. Sama kehtib nende ema puhul, kellel lubatud korterivõtit kasutada vaid juhul, kui tal hädasti tarvis mõnele kohtumisele minna. Ameerika suhtes kartliku pereisa silmis on selline korraldus mõistuspärane, ülejäänud pereliikmed on sellega lihtsalt harjuma pidanud. Vähemalt ei tähenda see, et neil peaks olema ilmtingimata igav - näiteks Halloweeni ajal tõmbavad vennadki hirmuäratavad kostüümid selga, kustutavad tuled, marsivad küünaldega tontliku muusika saatel ringi ja korraldavad isegi lõkke... aga seda kõike toas.
Filmi melanhoolsus tuleneb ennekõike klaustrofoobsest keskkonnast, ehk Angulode koduks olevast Lower East Side'i korterist, mille juures on nii vähe hubast, et see ei tundu niivõrd koduna, kuivõrd ajutise ööbimiskohana — tubades on minimaalselt valgustust ja sisustust, koridorid on lämmatavalt kitsad ja aknast välja vaadates ei näe mitte rohelust, vaid masendavat suurlinna, mis vendadele on nagunii ligipääsmatu... kuni päevani, mil üks neist ühtäkki lahkuda otsustab.

Vendade vanad koduvideod, mõtisklused range joodikust isa käitumise ja perekonna ebahariliku eluviisi kohta kõnelevad sisemisest meeleheitest, mis harva reaalselt pinnale tuleb, kuid seda on alati tunda; see-eest nende jagatud sügav armastus filmide ja näitlemise vastu tekitab joovastust, nii et film äratab ambivalentseid reaktsioone. Raske on mitte naerda, kui nad teevad üheskoos väga tabavalt järele stseene menukitest nagu "Pulp Fiction" või "The Dark Knight", kusjuures Batmani kehastamiseks on üks loonud hommikusöögihelveste karpidest ja joogamattidest üllatavalt veenva kostüümi. Crystal Moselle'i lummava dokumentaali, mille puudusteks teatav lünklikkus ja osadele olulistele küsimustele vastamata jätmine (näiteks perekonna sissetuleku osas), teeb vaatamisväärseks just loo unikaalsus ning ekstsentrilisus. Seda enam tahaks loota, et see lugu ikkagi tõesti tõsi on, ent kui nii olema ei peaks, tuleb see varem või hiljem nagunii välja.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar