Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 31. juuli 2015

"White God" (2014)

Kui keegi peaks huvi tundma filmide vastu, mis millegi poolest tõesti ainukordsed on, siis palun väga: Ungari draamas "White God" ("Fehér isten") on suurem arv koeri kui üheski teises filmis, mis tehtud. Režissöör Kornél Mundruczó kogus kaamera ette ühtekokku mitusada erinevat peni, kusjuures tublidel loomadel õnnestus kollektiivse pingutuse eest pälvida Cannes'i filmifestivalil Palm Dog Award, isevärki autasu, mis loodud eesmärgiga tunnustada kas koera (või koeri) esmaklassilise "osatäitmise" eest linateoses. Koeri on filmi suurejoonelises lõpposas aukartustäratavalt palju, kuid "White Godi" emotsionaalne jõud ei seisne niivõrd nende hulgas, vaid natuuris. Mundruczól näib tõesti olevat kindel arusaam hingitsevate omanikuta jäänud koerte tunde- ja mõttemaailmast ning filmiga näitab ta seda veenvalt meilegi.

Loo südames olev hüljatud krants Hagen ja kõik teised temasugused Budapesti vihmastel tänavatel, ei ole näotud nässid, vaid armastust vajavad elusolendid, kellel on iseloom ja hing. Hinge ei paista see-eest olevat inimestel, kellega omaette hulkuv Hagen rasketes tingimustes kokku puutub. Vaataja mõistab kohe, kui palju hirmu ja abitust Hagen tundma peab, kui ta ühel hetkel omaniku poolt ükskõikselt tänavale visatakse; juhuslikel tõbrastel, kelle teele loom õnnetult satub, pole jälle kaastunnet või hoolivust ollagi. Et turvalises keskkonnas sirgunud Hagen ei oska võõraidki inimesi esialgu karta ning kipub neid naiivselt usaldama, peab ta kõvasti kannatama, nii et kompromissitu "White God" paneb proovile igaühe, kes koertest vähegi lugu peab. Kuna neid, kelle süda üldse ei härdu, kui näeb elulises mängufilmis koera piinlemas, on teadupärast tsiviliseeritud maailmas käputäis, on süngetes toonides "White Godil" oht mõjuda liialt manipulatiivse draamana. Oled kindlasti kohanud kedagi, kes meenutab heldimusega, kui traagiline oli "Hachi: A Dog's Tale"?

Mundruczó, keda motiveeris filmi tegema šokeeriv külastus koerte varjupaika, teab hästi, et inimesel on loomupärane kiindumus koerte vastu, ja ta kasutab seda ära, demonstreerides võimalikult järeleandmatult, kui palju kannatusi võib kogeda hüljatud koer ja millised muutusi võib see põhjustada tema psüühikas. Mis filmi veelgi depressiivsemaks teeb: see ei jutusta sentimentaalset lugu looma lojaalsusest nagu mainitud "Hachi". Hagen teab, et temast öeldi lahti ja tal on nüüd tarvis üksinda hakkama saada. Eks aeg-ajalt visata ikka sardooniliselt selle üle nalja, kuidas filmis võib mitukümmend inimesi brutaalsel moel otsa leida, aga keskmine vaataja poetab pisara ainult juhul, kui midagi peaks juhtuma süütu kutsikaga. "White God" seda kummalist rusikareeglit ekspluateeribki. Sa hoolid pelgalt põhjusel, et ohvriks on just nimelt koer... ja päris armas koer pealekauba. Sa ei pea isegi koera nime või tausta teadma, et hoolida.
Tähtis osa on loos mängida Hagenist lahti öelnud julmuri teismelisel tütrel Lilil, kes hoolib loomast kõvasti rohkem kui isa ning otsustab linnaelus haihtunud pereliikme üles otsida. Film jälgib vaheldumisi tüdrukut ja Hagenit, kes ekslevad Budapesti ohtlikel tänavatel ja vajavad teineteist, ent on lootusetult lahutatud. Loo keskpunktis püsib kindlalt Hagen, mis tähendab põneval kombel, et filmis on rohkem haukumist, niutsumist ja urisemist kui reaalset dialoogi. Kuigi inimtegelased jäävad selle tagajärjel kahtlaselt teisejärguliseks, tegi lavastaja enesekindla valiku, hoides fookuses koeri. Draamasse leitud penid on tõesti ebatavaliselt väljendusrikkad, jättes mulje, nagu Mundruczó oleks suutnud neile enne iga võtet kuidagiviisi üksikasjalikult selgeks teha, mida vastav stseen nõuab ja kuidas käituda tuleb.

Paljudes koguperefilmides, kus me koduloomade mõtteid päriselt kuuleme, tundub nende sisemaailm tühjem kui Hageni oma. On rõõmustav, et "White God" on tervenisti üles võetud käsikaameraga, sest film on sellevõrra toorem ja vahetum ning näiteks julma koertevõitlust kujutavas stseenis on vahendi kompaktsus võimaldanud pääseda loomadele nii lähedale kui võimalik ja liikuda nendega ühes rütmis. Tõepoolest: kasitud kutsud, keda näeb teles koeratoidu reklaamides, on "White Godis" figureerivate kõrval täiesti ilmetud... aga eks andetud koerad võetaksegi telereklaamidesse ja tõeliselt talendikad jälle jõulistesse, bravuurikatesse draamadesse.

Aga teatav reklaami maik on siiski juures ka "White Godil". Et Hagen satub oma eksirännakuil järjest erinevate julmurite juurde, kelle käe läbi peab tundma igasugust valu, võib "White Godist" jääda mulje kui mõnest propagandistlikust hoiatusfilmist, mille eesmärk on ilma erilise objektiivsuse või loogikata nina alla hõõruda, kui palju koer läbi elama peab, kui ta lihtsalt tänavale visata.  Loost jääks lihtsalt ausam ja tõepärasem mulje, kui iga võõras, keda Hagen trehvab, poleks tundetu sadist. See on igatahes kindel, et armastav koeraomanik oma karvase sõbra pikalt mõtlemata kaissu võtab, kui film lõpeb ja kätte jõuab aeg teki alla ronida. Huvitav oleks teada, milliseid reaktsioone kutsuks film esile keskmises koeras, kui talle näidata filmi unenäolist lõppu. Kassile oleks "White God" ilmselt paras komöödia. :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar