Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 13. juuli 2015

"Withnail & I" (1987) / "Ghost" (1990) / "Adaptation." (2002)

"WITHNAIL & I" (1987)

See Suurbritannias valminud must komöödia on nüüdseks kujunenud märgiliseks kultusklassikuks. Bruce Robinsoni kirjutatud-lavastatud hüsteeriliselt naljaka filmi südames on kaks jutukat degeneranti, Withnail ja Marwood, kes elavad Londonis ühes kitsas seapesas ning saadavad päevi mööda ohjeldamatult juues, suitsetades ja jageledes. Ühel hetkel tuleb tandemil idee linnast välja maale sõita ja seal ootab neid muidugi ees poole rohkem äpardusi. Vastavalt Withnaili ja Marwoodi mängivad Richard E. Grant ja Paul McGann on hämmastavalt ilmekad ning parajalt ajuvaba dialoog briljantne, nii et kuigi tegemist pole teab mis tegevusrohke või keeruka filmiga, ei hakka vaadates kordagi igav. See on üks neist ainulaadsetest ekstsentrilistest komöödiatest, millel täiesti oma nägu, nii et pole midagi imestada, et see on nii palju tuntust kogunud. Pärl.

"GHOST" (1990)

Omal ajal võis populaarne romantiline fantaasiafilm "Ghost" publikuid lummata, aga nüüd mõtleb vaadates rohkem aegunud visuaalefektide ja naispeaosatäitja Demi Moore'i soengu peale, mis on hirmuäratavam kui mis tahes vaim. Kui "Ghost" oleks pelgalt suhkrune armastuslugu ja pool tunnikest lühem, poleks sel ehk vigagi, aga ilmselt põnevuse lisamiseks on filmis ka ebavajalik rahapesu puudutav süžeeliin, mis muutub teatud hetkest tobedaks. Kui filmi puhul midagi tõesti meelde jääb, on selleks Whoopi Goldbergi muhe osatäitmine. Ma ei tea, kas see eest päris Oscarit väärt oli (võitu seletab ilmselt see, et konkurents ei olnud kõva), aga vähemalt suudab ta naljakalt esitada dialoogi, mis paberil kuigi naljakas pole, tuues muidu üksluisesse linateosesse palju tarvilikku energiat. Keskpärane film, mis pole sugugi mitte nii südantsoojendav, kui sooviks.

"ADAPTATION." (2002)

"Adaptation." on Charlie Kaufmani adaptatsioon Susan Orleani raamatust "The Orchid Thief". Peategelaseks selles on stsenarist Charlie Kaufman ise, kes püüab kirjutada filmiversiooni "The Orchid Thiefist" ja otsustab ideede nappuse tõttu iseendast selle tegelase teha. Tundub arusaadav? Lõbusalt eneseteadliku ja sügava "Adaptationi" teeb vaatamisvääriliseks ainuüksi tõsiasi, et nüüdseks parajaks naerualuseks saamid Nicolas Cage mängib filmis eeskujulikult topeltrolli, kehastudes nii Charlie Kaufmaniks kui tolle palju edukamaks kaksikvennaks, kes pigem lihtsalt Charlie alter ego. Vormilt ühesõnaga tegemist kaufmanlikult mitmekihilise, innovaatilise tööga, mis suudab üldiselt reaalsuse piirides püsida, ent müstifitseerib sellegipoolest esoteerika ja filosoofiliste küsimustega. Ühtlasi teab film täpselt õiget hetke, millal kõik täiesti pea peale pöörata, nii et lõpp on hulga kummalisem kui esialgu arvata oskaks. Pigem hea kui suurepärane draama ja kindlasti mitte kõigile, kuid piisavalt unikaalne, et korra vaadata tasuks, ja kindlasti intrigeeriv igaühele, keda huvitavad teemad nagu eksistentsialism või stsenaristika.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar