Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 8. august 2015

Chuck Palahniuk - "Burnt Tongues"

Mis saaks ühest kultusliku kirjaniku Chuck Palahniuki romaanist veelgi lõbustavam olla? Lühijuttude antoloogia, mis koosneb Palahniuki stiili matkida püüdvate teisejärguliste autorite novellidest!

Mitte ainult pole mulle meeldinud mitmed varased Chuck Palahniuki romaanid — pean teda tänini värvikaks prosaistiks, kellel jagub stiili ja originaalsust. Ometi on aastate jooksul saanud viljakast autorist, kelle haiglane fantaasia ei ole enam nii tõhus relv kui vanasti, justkui iseenda paroodia. Tema uusima romaani "Beautiful You" arvustusi lugedes võib järeldada, et isegi tulihingelised fännid ei suuda enam tema teostest vaimustuda, kuid see-eest on Palahniuk aastate jooksul olnud õpetajaks tervele hulgale noortele amatööridele, kes tema loomingut jumaldavad.

"Burnt Tongues'i" on kogutud paarkümmend Chuck Palahniuki, Richard Thomase ja Dennis Widmyeri valitud transgressiivset novelli, mis demonstreerivad, millised ideed ja stiil on kirjaniku "õpilastel", kes sarnaselt oma iidolile ei mitte ainult pelga jutustada absurdihõngulisi ja võimalikult šokeerivaid lugusid, vaid võtavad seda omamoodi kohustusena. Ja kogumik tõestab, et Palahniuki järgijad ei ole sugugi kehvemast puust kui "Fight Clubi" kirjutanud sulemees — enamik käesolevas kogumikus sisalduvaid jutte ei jää alla nt Palahniuki utreeritult rõvedale "Cannibalile", mis ilmus paar aastat tagasi Playboy ajakirjas ja on nüüd leitav Palahniuki lühijuttude kogumikust "Make Something Up: Stories You Can't Unread". Sama alapealkirja võiks õigupoolest kanda ka "Burnt Tongues", kus mitmed lood on nii grotesksed, et võivad... hüsteeriliselt naerma ajada?!

Iseasi, kas see oli lugude autorite taotluseks, kuid juba esimene jutt raamatus, kus kolm noort häbistatud tüdrukut end vannituppa sulgevad ja endatehtud mürkgaasiga koos enesetappu teha üritavad, suutis mind oma ülepakutud morbiidsuses korralikult naerutada, sisaldades värvikalt rämedaid lauseid nagu: "Dana’s lunch, part two, gushes through the fingers she’s clamped over her lips, and I’m right after her, hurling and screaming like some invisible linebacker is Heimliching me. The little ribbons of blood swimming around in the cakey muck, it’s anyone’s guess who it came from." Niisugustest tabuteemasid käsitlevatest ekstreemset laadi juttudest "Burnt Tongues" suuresti koosnebki ning just see on põhjus, miks ühtaegu imetlusväärselt julge ja labane antoloogia hästi meelt lahutab.

Pidades silmas, et raamatu pani oma maitse järgi kokku vastuoluline autor, kelle novell "Guts" on juba aastaid inimesi minestama pannud, oleks naiivne oodata sellest midagi turvalist ja tagasihoidlikku. Püüdes põhjendada nende juttude äärmuslikku olemust ja anda neile konteksti, käib Palahniuk oma toredas eessõnas välja huvitava filosoofia, mis aitas mul muuseas mõista oma huvi õudusfilmide vastu: "The extreme is what endures. What we resist persists." Niinimetatud transgressiivse kirjanduse fännidele pakub see pikantne antoloogia avastamisrõõmu, edestades ilmselt mainitud "Make Something Up'i".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar