Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 19. august 2015

"Extinction" (2015)

Lähiaastail ilmunud zombifilmide seast on nauditavalt karakterikeskne õudusdraama "Extinction", kus fookus on just tegelastevahelistel suhetel, vabalt üks eripärasemaid (kui seda üldse zombifilmiks määratleda saab — sõna "zombi" selles igal juhul ei mainita), luues paeluva pildi trööstitust postapokalüptilisest maailmast, kus elavaid järel loetud hulk, paksu lund sajab lakkamatult ning ringi luusivad verejanulised olendid.

Konkreetsemalt on tegevuskohaks inimtühi karge linnake nimega Harmony, kus vastakuti elavad kaks teineteist sedavõrd kõvasti põlgavat meest, et isegi nii karmides tingimustes pole nad nõus teineteisele toeks olema, aga millest on tingitud nendevaheline tüli, saab teada juba filmist, mis viivitab vastuste andmisega võimalikult kaua. "Extinction" ei pruugi olla eriline meistriteos, ent tegemist sarmika žanrifilmiga, mis pole tänu talvisele keskkonnale kõigest parajalt atmosfääriline, vaid ka üle ootuste kaasakiskuv, sest lõviosa sellest keskendub paari hingitseva ellujäänu — teineteisest eemal püsiva Patricku ja Jacki ning väikese plikatirtsu Lu, kelle eest Jack üksinda hoolitseb — raskele igapäevaelule.

Kuigi Harmony üksikud elanikud on tükk aega uskunud, et kiskjalikud olendid, kes süüdi maailma laastatuses, külma tõttu maha kärvanud on, tekitavad siiski muret toiduvarude nappus, isoleeritusest tingitud üksildustunne ning loomulikult madalam õhutemperatuur kui Disney "Frozenis". Ühel hetkel tuleb välja, et hirmsad elukad, kes oma lubivalge naha ja kondise kehaehitusega ümbrusega suurepäraselt kokku sulanduvad, luusivad siiski piirkonnas näljaselt ringi ja õige pea on meestel tarvis jõud ühendada, et neid nahka ei pandaks. Peenelt lavastatud ja üle keskmise intelligentsel "Extictionil" on niisuguse napi zombifilmi kohta igatahes palju häid omadusi.
Mis "Extinctioni" puhul tänuväärseim: peategelased ei ole ühedimensionaalsed näotud kujud, kelle ainus eesmärk on koletiste söödaks langeda, vaid inimesed, kellel on kindel siseilm, ja film annab endast kõik, et me hakkasime neist ruttu hoolima. Naabrid Jack ja Patrick võiksid muidugi kontrastsemad olla, kuid "Lostist" tuntud Matthew Fox ja Jeffrey Donovan mängivad osi tõsimeelsuse ja enesekindlusega ning tegelased osutuvad võrdselt huviäratavaks. Ilmekas on isegi väike tüdruk, kes tõestab, et laps õudusfilmis pole tingimata halb asi.

Kuigi zombid (kes erinevad märgatavalt neist aeglasel tempol liikuvatest roiskuvatest elukatest, keda näeme vaimusilmas sõna "zombi" kuuldes) on siin piisavalt peletud, on nende roll teisejärguline ja see on ainult positiivne. Esiplaanil on inimtegelased, kelle sisemine hingevalu ja olmelised mured pakuvad hulga rohkem põnevust kui lakkamatu monstrumite rappimine eales olla võiks. Vildakad visuaalefektid, mida vahelduva eduga ikka kohtab, ei riku üldpilti neile koduks olevast Harmonyst — mõnusalt lohutu näeb välja see lumevaibaga kaetud armetu linnake.

"Extinction" on meeleolukas ja nägus zombifilm, mis püüab olla pigem mõjuvalt emotsionaalne kui võimalikult intensiivne ning esitleda samal ajal teistsugust miljööd ja olukorda kui oleme harjunud antud žanris nägema. Tõsi, see jääb veidi pealiskaudseks, kisub tegelaste minevikku süüvima hakates sentimentaalseks ning üdini standardne lõpplahendus on igavavõitu, ent see passiivne survival horror on igatahes hulga meeldejäävam kui enamik teisi sarnaseid, mida nüüdisajal näha saab. Režissöör Miguel Ángel Vivase mõne aasta tagune "Kidnapped" tundub ka päris asjalik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar