Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 9. august 2015

"Harbinger Down" (2015)

Kes naudib retrohõngulisi b-kategooria õudusfilme, on ilmselt juba kuulnud tänu edukaks osutunud Kickstarteri kampaaniale valminud "Harbinger Downist", mis püüab žanri fännidele muljet avaldada just praktiliste efektidega. Niinimetatud kollifilmide entusiastid on alati väsimatult vingunud, et arvutigraafikaga loodud monstrumid näevad lamedad ja võltsid välja ning meenutavad nostalgitsedes aegu, mil elukaid loodi käsitsi materiaalsete vahenditega ja mitte mõnes arvutiprogrammis. Mis teha, arvutigraafika kasutamine on mugav ning võimaldab nüüdisajal säästa aega ja raha, mis teeb sellest eelistatud lahenduse.

Isegi 2011. aasta "The Thingis", samanimelise 1981. aasta klassiku eelloos, domineerisid pettumuslikul kombel digitaalefektid, olgugi et auhindu võitnud stuudio nimega Amalgamated Dynamics, Inc. ehk studioADI disainis ja ehitas terve hulga groteskse välimusega mehaanilisi nukke. Konkreetne põhjus, miks need imetabased nukud filmis nii vähe särada said, ei ole siiani sada protsenti selge, kuid on räägitud, et nende kasutamine kulutas oodatust rohkem aega ja film poleks nii ettenähtud ajaks valmis saanud. Arvestades, et 2011. aasta "The Thing" on nii otseselt seotud ühe ägedama ulmefilmiga läbi aegade, ei ole see kaugeltki nii kasin kui võinuks olla, kuid näha selles konarlikke digitaalefekte oli igatahes kurvastav, seda enam et filmi valmimise ajal lubati fännidele, et selles näeb ainult praktilisi. Ja "Harbinger Down" poleks õigupoolest vist valminudki, kui studioADI'l poleks "The Thingi" produtsentidega nii halb kogemus olnud, ja mõte teha iseseisvalt film ning koguda selleks raha ühisrahastusplatvormi abiga, polnud iseenesest halb — milleks teha filmi koos inimestega, kes ei oskagi su töö vilju hinnata, kui võib hoopis pöörduda Kickstarterisse ja paluda toetust filmi tegemiseks inimestelt, kes tahavad su tööd rohkem näha?

Madalaeelarveline "Harbinger Down" loodab olla antidoot kõigi teiste kaasaegsete žanrifilmide vastu, mis naiivselt arvavad, et vaatajat ei häiri digitaalselt loodud karakter, kes pärineks kui mõnest keskpärasest videomängust. Selgelt 1981. aasta "The Thingist" (mis on legendaarne suuresti Rob Bottini loodud grotesksete elukate pärast) eeskuju võttev film on ausalt "A practical effects film" (nagu isegi postrilt välja lugeda võib), kuid lõppude lõpuks on ikkagi arukam studioADI YouTube'i leht üles otsida ja sinna üles laetud klippe uudistada, sest nii on võimalik saada stuudio loomingust korralik ülevaade, ilma et peaks taluma nüri dialoogi, amatöörlikke näitlejaid või puist kaameratööd, sest just need kuuluvad "Harbinger Downi" paljude nõrkade külgede hulka.
Hindan studioADI siirast soovi rõõmutada õudukafänne kollifilmiga, mis teostuselt traditsiooniline ja ammutab inspiratsiooni tõelistest klassikutest selles žanris (originaalmuusika on vahepeal äravahetamiseni sarnane "Predatoris" kõlavaga, filmis kõlab tuttavlikke lauseid nagu "We're gonna need a bigger bucket!" jne), kuid pelgalt tahtmisest jääb väheks — tõsi, millegi loomiseks filmis pole kasutatud arvutit ja selles figureerivad monstrumid äratavad nostalgiat (vähemalt minusugses inimeses, kes vaatas "The Thingi" jt sellelaadseid õõvafilme nooruses nii palju, et teab neid peast), ent kõik peale efektide jätab laisa ja lohaka mulje. Ja isegi need kosmilised monstrumid, kelle ehedusega film suurustab, on enamus ajast pimeduses ja nende väljailmumisel hakkab kaamera kohe kontrollimatult rappuma, nagu stuudio ikkagi pelgaks oma tööd täielikult näidata.

Ka on algusest peale selge, et näitlejad, kes peavad esitama palju teadusliku sisuga lauseid, ei mõista täpselt, mida nad täpselt räägivad — nagu vaataks mudilast püüdmas ette lugeda poliitikateemalist ajaleheartiklit. Tegelased tõid mulle paratamatult meelde naeruväärse Christmas Jonesi "The World Is Not Enoughist", rinnaka noore tuumafüüsiku, kelle rolli valitud Denise Richards võib ju seksapiilne olla, aga päriselus ei oska ta ilmselt sõna "tuumafüüsika" kirjutadagi (rääkimata sel teemal midagi teadmisest). Ainsaks tuntud näoks on "Harbinger Downis" Lance Henriksen, miljardis b-filmis üles astunud ekraanilegend, kes peaks siin tundma end nagu kala vees, ent paistab millegipärast roppu moodi igavlevat... Ja pole ka midagi imestada, kui tema tegelane ei tee filmi vältel suurt midagi peale kakao rüüpamise, sigarettide suitsetamise ja sellise pilguga tühjusesse jõllitamise, nagu ta oleks suure kihlveo kaotanud.

2011. aasta "The Thing" ei olnud täiuslik, ent vähemalt töötasid selle kallal professionaalid. "Harbinger Downil" on iseenesest mõjus atmosfäär — mind nõiuvad automaatselt kõledad õudusfilmid, mille tegevus toimub jahedas klaustrofoobses paigas — ent õudusfilmina on see ülemäära rudimentaarne ja omapäratu. Pidagem ka silmas, et tänapäeval siiski tehakse aeg-ajalt kollifilme, kus digitaalefekte on minimaalselt. Hea näide on hiljutine "Stung", milles figureerivad hiigel-herilased muutsid mu palju sentimentaalsemaks kui "Harbinger Downi" ebamäärased olevused.

Teemast huvitunuil tasub kindlasti vaadata pooletunnist videot, kus studioADI juhid ja "Harbinger Downi" tegijad Alec Gillis ning Tom Woodruff, Jr. vastavad küsimustele praktiliste efektide ebapopulaarsuse ja loomulikult "The Thingi" kohta, mis iroonilisel kombel on tegelikult hulga nauditavam ja kvaliteetsem film kui Gillise lavastatud "Harbinger Down". Annab hästi mõista, mis motiveerib produtsente eelistama digitaalefekte. Ja nende kamraadlus ning kirg on võrratud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar