Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 6. august 2015

"Inside Out" (2015)

Pixari värskeim taies, eripärane ja meeleolukas "Inside Out", on jõudnud üle maailma kõvasti südameid vallutada ning andnud enamikule kriitikuile põhjust julgelt kutsuda seda stuudio üheks märkimisväärsemaks filmiks üldse. Kuulun paraku nende väheste hulka, kes peavad "Inside Outi" teiste Pixari filmide kõrval küllaltki vähepakkuvaks, olgugi et selle leidlik ja omapärane ideestik tõestab, et kuigi stuudio on muutunud pärast Disneyga ühinemist etteaimatavaks ja laisaks, suudab see endiselt teha ainupäraseid animafilme. "Inside Outi" unikaalne kontseptsioon on paraku ka põhjuseks, miks filmist üldse hoolida ei suutnud. Tegemist sedalaadi linateosega, mille kohta kostaksin kokkuvõtvalt pettumusega: omapärane idee, vilets teostus.

Valus on öelda midagi sellist niivõrd maagilisi ja südamlikke animafilme tegeva stuudio nagu Pixar kohta, kuid nii irooniline kui see ka poleks, ei tekitanud emotsioonidest rääkiv film minus ainsatki emotsiooni peale ükskõiksuse. Lapsele kui lihtsama mõttemaailmaga vaatajale pakub hoogne ja tavatu "Inside Out" kindlasti avastamisrõõmu, ent täiskasvanud vaataja jaoks, kes tahab filmi süveneda ja järjepidevalt kaasa mõelda, võib antud lugu kätkeda palju küsitavusi. Vahest on probleem lihtsalt minus, sest erinevalt minust, kes ma vaatasin seda värvikirevat seiklust suure segadusega, pähe kerkimas ridamisi uusi küsimusi, ei paista pea kellelgi filmi sisulise külje osas pretensioone olevat.

Igatahes: "Inside Outi" keskmes on Riley-nimelise väikese tüdruku mõistuses elavad kõnevõimelised antropomorfsed olevused, kelle ülesandeks kontrollida nuppe-kange täis juhtimispuldiga tolle emotsioone, nii häid kui halbu. Niisugused tegelinskid, tuleb peagi välja, on õigupoolest osa iga inimese ja isegi looma mõistusest. Viis emotsiooni — Rõõm, Kurbus, Hirm, Vastikus ja Viha — teevad "peakorteris" intuitiivselt koostööd, vastutades selle eest, et Riley vastaks tema ümber toimuvale alati õigete tunnetega ning arhiveerides regulaarselt mälestusi, mis tüdrukul elu jooksul tekivad. Riley jaoks pole kahjuks kõik enam nii roosiline, kui vanemad teevad ühtäkki otsuse kolida Minnesotast San Franciscosse, kus Rileyl tuleb ette raskusi kohanemisega, nagu paljudel noortel tüdrukutel niisuguses olukorras. Peagi muutub Riley iseloom eriti problemaatiliseks, sest tema mõistuses satuvad Rõõm ja Kurbus viimase korraldatud jama tõttu tüdruku pikaajalisse mällu. Üheskoos peavad nad jõudma ruttu tagasi peakorterisse kolleegide juurde, kes ilma Rõõmuta kohe hädas on. Vastasel juhul ähvardab oht, et Riley jääb kõikidest toredatest mälestustest ilma ning vajab sügavale masendusse.
Rännak tagasi baasi saab alati joviaalse Rõõmu ja patoloogiliselt loiu Kurbuse jaoks olema keeruline, sest nad on sattunud kaootilisse ja ettearvamatusse piirkonda, kuhu neil varem pole asja olnud. Pikaldane retk Riley mõistuse segastes avarustes, mis moodustab lõviosa kestusest, on siin parajalt rutiinne, olgugi et Pixar kujutab seda maailma mänguliselt ja absurdselt. Film tutvustab muudkui uusi tegelasi-ideid. Loos on näiteks tähtis roll veel Bing Bongil, Riley unustushõlma vajunud imaginary friendil, kuid tema puhul jääb meelde pigem totter välimus kui tema traagika.

Metafooriline "Inside Out" oma vormilise iseärasuse ja vaba fantaasialennu tõttu nagu üks veider unenägu. Idee anda visuaalne kuju millelegi, millel kuju puudub, on küll omapärane ning Pixar käib sellega ümber endale tüüpilise loomingulisusega, näidates muu hulgas lõbusalt iseloomu kujunemist, unenägude ning fantaasiate tekkimist, salapärast alateadvust jpm. Paraku võib osutuda keeruliseks mõista paljusid selle ekstsentrilise, vabalt kulgeva fantaasialoo tahke. Kus on kõik teised olulised emotsioonid peale filmis kujutatute? Kas Rileyl pole üldse mõtteid? Kui on, siis miks me neid kuulda ei saa? Kuidas saavad filmi tegelaskonna moodustavatel emotsioonidel omakorda emotsioonid olla? Suurema osa ajast tundsin hoopis, et vaatan filmi tahumatutest parasiitidest, kes kontrollivad iseloomutut robotlikku plikat oma suva järgi (olgugi et nende motiivid on ausad) ja keeravad teda oma käpardliku käitumisega aina rohkem persse. "Inside Outi" nauditavus sõltub suuresti sellest, kui leplik olla reeglite suhtes, mis see kehtestab.
"Inside Outi" puhul on tänuväärne, et see paneb hingele, kui keeruline ja lihtsasti mõjutatav võib olla 11-aastase segaduses plikatirtsu tundemaailm — ühel hetkel vajub Riley üksildusest seisundisse, mida pole liialduslik nimetada depressiooniks, pannes emotsioonide peakontoris oleva juhtpuldi pahaendeliselt välja lülituma —, aga minu jaoks oli tobe ja arusaamatu idee, et tüdruku (ja üleüldse kõigi inimeste) natuuri mõjutavad ainuisikuliselt mingid hoobasid liigutavad ennasttäis julgad. Vaesekesele Rileyle ei osanud ma igatahes kaasa tunda põhjusel, et filmis on ta justkui tühi kest, mida emotsioonid, temperamentsed ja kohmakad, oma viguritega manipuleerida saavad. Neid julkasid ümbritsev maailm, ehk põhimõtteliselt noore inimese mõistus oma täies hiilguses, on detailirohke ja kirev ning annab tagatipuks lugematuid võimalusi teha isevärki nalju, ent kokkuvõttes ei jää muljet, nagu filmi tegijad oleks selle konstrueerimisel eriti loogikat või ratsionaalset mõtlemist kasutanud. Pidades silmas, et Pixar konsulteeris "Inside Outi" tehes psühholoogidega ning teades seega, et nad ei tulistanud just puusalt, olen valmis tõdema, et võib-olla ei saanud ma suuresti lastele suunatud filmist lihtsalt aru või tõlgendan seda valesti. Vahest ei mõista ma emotsioonide olemust? Või äkki meeldib mulle lihtsalt mõelda, et varateismelise mõistus on arenenum kui film vihjab. Olen veendunud, et selles eas ei juhindunud mina alati impulsiivselt juhuslikest emotsioonidest. Aga isegi kui võtta "Inside Outi" kergemeelse lastefilmina, ei ole see kaugeltki nii koomiline ega tundeelamuslik kui enamik teisi Pixari teoseid, mis ei pruugi küll olla kordumatud nagu "Inside Out", kuid see-eest hulga mõistuspärasemad. Kõigele lisaks on oht, et kui sul on olnud raskemaid emotsionaalseid või psühholoogilisi probleeme, võib filmi heatahtlik, kuid lapsemeelne teemakäsitlus lausa vihastada.

P.S. Enne "Inside Outi" sai näha ka Pixari uut lühifilmi "Lava", üht ebameeldivamat Pixari lühifilmide kataloogis. Selles kõlav originaalne laulunumber, mida esitavad kaks üksildast vastassoost vulkaani (ära küsi), on nii inetu, et ma ei imestaks, kui Guantanamo vanglas hakataks sellega vange piinama (nagu Metallica muusikaga väidetavalt tehakse). Vaevalt suudaks keskmine inimene hulluks minemata seda enam kui kümviis korda kuulata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar