Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 16. august 2015

"Jeepers Creepers" (2001)

Õudusžanri entusiastide seas päris viisakat austajaskonda omav "Jeepers Creepers", mida Filmiveebi kokkutulekul uuesti nähtud sai, pole kaugeltki ideaalne — paljude jaoks on näiteks probleemiks, et see muutub lõpupoole lihtsameelseks klišeelikuks kollifilmiks ja minetab täielikult salapärasuse, kui selles hirmu külvav tiivuline monstrum politseijaoskonda tuleb ja seal verd valama hakkab. Eks see kahtlemata tõsi ole, kuid filmil on pealtnäha rutiinse USA õudusfilmi kohta kummaliselt palju sarmi, mis väljendub suuresti selles, kui hästi see müstifitseerib mainitud üleloomulikku koletist, Kesk-Ameerikas tühjadel maanteedel hirmsa roostes autoga ringi sõitvat olendit, kellel on inimese kuju, ent kes pole seda tegelikult. On lihtsalt kütkestav, et tema olemuse ja päritolu juures on nii palju müstilist ning unikaalset, umbes nagu Stephen Kingi loodud Pennywise'il "It'ist" või antud filmi omal ajal kõvasti kiitnud Clive Barkeri paljudel karakteritel. Ja film on sellevõrra atmosfäärilisem, et peategelased on nii kaugel perifeerias — peale üksikute farmide, roheluse ja bensiinijaamade pole nende ümbruses suurt midagi ning see teeb solitaarse peatamatu deemoniga kohtumise eriti hirmsaks kogemuseks. Loogiline, et üks iidne olend, kes ärkab iga paarikümne aasta tagant, et toituda (inimestest loomulikult!), tegutseb sellises suhteliselt inimtühjas piirkonnas ja mitte mõnes suuremas linnas. Omaette originaalne on idee, et ühe vana kõheda laulu kuulmine on märguanne tema lähedalolekust. Aga mis olulisim: "Jeepers Creepers" on mu arvates üpriski metafooriline ja kompleksne õudusfilm.
Pidades silmas, et autor Victor Salva on süüdimõistetud pedofiil, ei pane mind imestama, et tema loodud olend, kes valib ohvreid väga spetsiifiliselt ning tõukub sügavast näljast ja ihast, tahab filmis iga hinna eest kätte saada just noort Darryt ja mitte tolle vanemat õde, või et koletise auto numbrimärgil seisab BEATINGU. Ja kas kiriku keldrisse langemine ei pruugi sümboliseerida Darry mõistmist, et on tegelikult homo? Sellele vihjab justkui salamisi ka ühe auto numbrimärgilt GAY FOREVER ja GAY FEVER välja lugemine filmi alguses. Või kas või see, et tema särgid on läinud pesus roosaks, rääkimata roosi kujutavast tätoveeringust poisi kõhul. Ja kiriku keldris leiab ta oma ehmatuseks tapetud ning palsameeritud noormehe ja neiu, kelle käed on igaveseks kokku õmmeldud. Kas ja kui palju allteksti film päriselt sisaldab, on igaühe enda otsustada, kuid kindel on, et tegemist millegi enama kui kerglase tähendusetu kollifilmiga. Ajahambale hästi vastu pannud ka teine — olen päri, et film võiks niinimetatud Creeperit täielikult peidus hoida, ent grimm on suurepärane ja monstrum, kes näeb välja nagu steroide võtnud nahkhiire ja inimese ristsugutis, on praegugi veenev.

Efektiivne postmodernistlik õudusfilm igatahes; mäletan siiani, kuidas peaaegu püksi laskma pidin, kui kuulsin esimest korda koletise autoloksu vihast signaali. See oli küll oma kümme aastat tagasi... laenutasin filmi Videoplanetist videokassetil. Olid ajad vast teistsugused!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar