Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 14. august 2015

"Manhattan Murder Mystery" (1993) / "Virus" (1999) / "Beowulf" (1999)

"MANHATTAN MURDER MYSTERY" (1993)

"Manhattan Murder Mystery" on igas mõttes standardne Woody Alleni komöödia: tegevus leiab aset Manhattanil (nagu pealkirjast järeldada võib); loo keskmes on erudeeritud, ent kergelt tülpinud abielupaar; intellektuaalseid nalju visatakse ohtralt ("I can't listen to that much Wagner. I start to get the urge to conquer Poland!") ning peaosi mängivad Allen ja Diane Keaton. Viimane polnud filmitegija kõrval kaamera ette astunud 1979. aasta "Manhattanist" saati, nii et kui lustlik "Manhattan Murder Mystery" välja tuli, äratas see filmisõprades nostalgiat — näitlejanna oli ju ometigi Alleni algupärane muusa ja mänginud mehe paremates ekraaniteostes. "Manhattan Murder Mystery" kergelt absurdihõnguline lugu on kõnekam kui paista võib, näidates tabavalt, millised muutused võivad toimuda üksluiset elu elava keskealise abielupaari iseloomus ja suhtes, kui neil peaks tekkima veider kinnisidee, mis annab põnevat ajaviitelist tegevust ja lubab seeläbi eskapismi langeda. Täpselt nii juhtub Manhattanil üksluiset elu elava Larry ja Caroliga, kes on veendunud, et kõrvalkorteris elav sõbraliku natuuriga mees võib olla vastutav oma abikaasa ootamatus surmas, ja otsustavad paari sõbra abiga välja nuhkida, kas see nii ongi. Isehakanud uurijad Carol ja Larry hakkavad aga ühel hetkel nägema, et ka nende abielu juures on palju mõistatuslikku ning suhtesse hakkavad tekkima lõhed, nii et filmi teemaks pole niivõrd kuritegu, kuivõrd abielu. Võrdselt sarmika Alleni ja Keatoni sünergia on selle terase, kuid lahjavõitu jandi puhul igatahes kõige väärtuslikum. Allen on teinud keskpäraseid, häid ja suurepäraseid filme ning "Manhattan Murder Mystery", ehkki lõbus, kuulub minu hinnangul keskmisesse kategooriasse, jäädes pisut liiga tagasihoidlikuks ja kergemeelseks. Juba nädala pärast saab näha Alleni uut filmi "Irrational Man"! Väga põnev!

"VIRUS" (1999)

Kui miski vaimuvaese, nüri ja lihtsalt halvamaigulise "Viruse" üldse vaatamisväärseks teeb, on selleks võlur Phil Tippetti eriefektid. "Jurassic Parki" kallal töötanud mees lõi filmi teises pooles figureerivad jäledad küborgid, kes välimuselt on sarnased Borgidele "Star Trek: The Next Generationi" maailmast ja M.A.R.K. 13'le kultusfilmist "Hardware", aga veelgi košmaarsemad. Teades filmist vaid nii palju, et mittemidagiütlev seltskond meremehi puutub selles kokku pahaendelise viirusega, poleks ma aimata osanud, et filmis kohtab nii distinktiivse välimusega monstrumeid. Selge on, et märkimisväärne osa müstiliselt suurest eelarvest kulus (peaaegu täielikult praktilistele) efektidele, mille ehedus aitab seda derivatiivse sisuga ulmekat veidi päästa. "Virus" võtab selgelt eeskuju James Cameroni käe all valminud klassikutest "The Terminator" ja "Aliens", kuid on kummastki kordades pooletoobisem ja algelisem, ununedes seega ruttu (olgugi et küborgide disain on oma grotesksuses pilkupüüdev). Kuigi filmis astub üles mitu sellist näitlejat, kellest pole üldiselt valiv mulje jäänud, ei paista kellelgi väga lõbus olevat. Donald Sutherland, kes filmi teises pooles on põhjalikult grimeeritud, teeb siin ennast koguni lolliks...

"BEOWULF" (1999)

1999. aasta "Beowulf" on üks kaudsemaid kuulsa eepose adaptatsioone, viies tegevuse täielikult keskaegse välimusega tulevikumaailma, kust ei leia ainsatki tõeliselt futuristlikku detaili. Heroilist nimitegelast mängib sedapuhku Christopher Lambert, kelle üksluine ninahääl, pentsik aktsent ja mittemidagiütlev tõsine näoilme hakkavad siin rutem närvidele käima kui ühegi teise filmi puhul, kus ta peaosa mänginud on. Kuigi see odavapoolne b-film pole täiesti sarmitu (näiteks punnitatult ilukõneline dialoog kütkestab vahepeal), on selle ainsaks tõeliseks pilkupüüdvaks omaduseks veetlevalt kostümeeritud naisnäitlejad, mis vihjab, et filmi tegijate jaoks oli kindlaks prioriteediks, et keskmine meessoost vaataja ei raatsiks vaatamise ajal silma looja lasta. Kuni eriti vildaka välimusega digitaalseks skorpionisarnaseks monstrumiks muutumiseni näeb Grendeli emagi välja nagu keskmine pornostaar. Omaette häiriv on selle fantaasiamäruli puhul täpselt samasugune nüri industrial-muusika, mida võis kuulda ka "Mortal Kombatis". Seda hoole ja armastusega tehtud rämpsu, mis võlgneb nii mõndagi kultuslikele 90ndate teleseriaalidele "Xena" ja "Hercules", võiks nautida vähenõudlik kroonilise unetuse all kannatav telekavaataja, eriti kui temas tekitavad õhinat uhket büstid, sest neil on filmis kandvam roll kui näiteks Grendelil. 2007. aastal linastunud filmiversioon legendaarsest poeemist on muidugi palju nauditavam (ent mitte oluliselt täiskasvanulikum). Kahju, et siiani pole saanud kinolinal näha selle legendaarse eepose ekraniseeringut, mis oleks tõsiseltvõetav ega näiks olevat tehtud lastele. Olen üllatunud, et väga arhailistest kirjandusteostest eksisteerib nii tobedaid filmiversioone, sest neid vaadates jääb mulje, et tegijad pole ühtegi raamatut lugenud, rääkimata millestki sellisest nagu "Beowulf".

3 kommentaari:

  1. Esiteks: http://www.imdb.com/title/tt0402057/

    Teiseks: Aegadel ammustel on öeldud, et Beowulfi lugu ise on lihtsalt nii kuradi hea, et iga katse seda adopteerida jääb julmalt loo varju. Osalt on see tõsi.

    Kolmandaks. "Lambertwulf " on siga-cool film. :P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Andestust, hiilin kohe minema. Mõnda adaptsiooni adopteerima näiteks. :)

      Kustuta