Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 16. august 2015

"Mean Guns" (1997) / "Wonderful Days" (2003) / "Mad Max: Fury Road" (2015)

"Mean Guns" (1997)

Ootamatult jantlik ja üllatavalt hea stiilitundega, kuid sellegipoolest lame ja rutiinne märul... nagu õigupoolest enamik Albert Pyuni filme. Sobilik konkreetselt inimesele, kellele passivad kergelt labased ja eneseteadlikud b-filmid, mis ei viitsi ennast väga tõsiselt võtta. Niisugused battle royalit kujutavad filmid, kus isoleeritakse terve hulk inimesi ja antakse neile ülesandeks üksteist maha tappa, on reeglina vähemalt meelelahutuslikud ja nii mõnigi selline meeldib mulle väga ("Battle Royale", "The Tournament"), käesolev palagan osutus aga lihtsalt tüütuks ning mõneti ärritavakski, sest suuresti vanadest spagetivesternidest inspiratsiooni ammutav (ja üleüldse itaaliapärane) muusika pole kõigest imelik, vaid lausa totter. Võib-olla filmi üksluisus tingitud sellest, et imelikult steriilse välimusega vangla, kus möll aset leiab, on nii ilmetu  — "The Tournamenti" inimtühja kummituslinnaga ei suuda see ühetooniline kompleks igatahes mingil juhul konkureerida, rääkimata "Battle Royale'i" eksootilisest saarest. Niisuguse lihtsakoelise action-filmi kohta on "Mean Guns" küll omapärase misantseeniga — ma ei tea, kas seda tegijad taotlesidki, aga film kukkus veidralt unenäoline välja. Ka on peaosatäitja Christopher Lambert tüüpiliselt sarmikas ning tegelaste seas mõnusalt palju karme (ja veetlevaid) naissoost kõrilõikajaid; see-eest Ice-T pidanuks jääma muusika tegemise juurde, tema osatäitmised filmides on lausa väljakannatamatud.

"Wonderful Days" (2003)

Juba visuaalne ilu on piisav põhjus, et Lõuna-Koreas valminud düstoopilist animafilmi "Wonderful Days" (aka "Sky Blue") soovitada maksab — see on üks neist pilkupüüdvatest ulmekatest, mille meelevalda on eriliselt lihtne sattuda, kui film hilisõhtuse pimeduse saabudes suurelt ekraanilt mängima panna. Juba sissejuhatav avastseen, mis kujutab futuristliku välimusega mootorratast kihutamas läbi tühja laastatud tulevikumaailma, kus leiab aset "Wonderful Daysi" tegevus, on oma kõleduses meeletult nõiduslik, ja teisejärgulisemad detailidki, näiteks tegelaste poolt kantavad aksessuaarid, suhteliselt eripärase välimusega. Ühtlasi pole "Wonderful Days" nii punnitatult ekstravagantne kui paljud Jaapanis tehtud analoogilise sisuga animatsioonid — lennukaid suuri action-stseene on siin minimaalselt, aga see-eest ei hakka igav, kuna ruumikas düstoopiline tulevik on siin oma tumeduses-tühjuses sedavõrd müstiline, tegelased lõbusalt ekstsentrilised ning isegi nende poolt kasutatav tehnoloogia põnev. Osad kolmedimensioonilised elemendid, nagu näiteks sõidukid, näevad siin küll vildakad välja, kuid üldiselt on "Wonderful Days" kõrgetasemeliselt animeeritud ja tulevikust on sel muuhulgas uhkem visioon kui paar aastat varem valminud (ja USA turul õnnetult läbi kukkunud) "Final Fantasy: The Spirits Withinil". Tõeliseks kitsaskohaks on üldiselt kohati märgatavalt kohmakas dialoog ning karakteritele hääle andvate näitlejate tuim, koguni osavõtmatu töö filmi ingliskeelses versioonis, mis mulle ette sattus. Eks Aasias tehtud animafilmide ingliskeelne dublaaž on harva korralik, aga ma hakkasin filmi vaatama eeldusega, et see tehtigi inglise keeles nagu eelmainitud "The Spirits Within", Eks lõppkokkuvõttes ongi "Wonderful Daysi" tõelisteks võludeks selle silmatorkav välimus ja sümfooniline muusika, mis filmi ebatavaliselt palju rikastab. Ulmeliste animafilmide fännile kohustuslik.

"Mad Max: Fury Road" (2015)

*kordus* Hirm, et tänavune sensatsioon "Mad Max: Fury Road" ei pruugi teistkordsel vaatamisel sama palju meeli erutada kui esmakordsel, oli selgelt alusetu. Tuleb välja, et George Milleri ainukordne raju spektaakel, läbini intensiivne ja vitaalne, ei ammenda ennast naljalt, ja sellest puudusi leida on keeruline isegi juhul, kui neid meelega otsida. Tehnilises plaanis nii kõrgetasemelisi filme tehakse tänapäeval harva. Märkasin nüüd, et filmi on digitaalselt rohkem üle käidud kui esialgu tundus, kuid see ei vähenda Maxi ümbritseva ääretu postapokalüptilise maailma usutavust. Kuigi "Fury Roadis" pole nii palju poeesiat kui "The Road Warrioris", kus Maxil oli rohkem dilemmasid ja tundus lihtsalt keerukamat sisemaailma omavat, poleks mul piinlik nimetada neljandat ja uusimat kõige kõvemaks jaoks antud seerias (mis võiks veel ühe-kahe filmi võrra täiendada). Kui millegi üle nuriseda, siis ma endiselt ei mõista nende krapsakate vanamooride vajalikkust filmi teises pooles, ei hinda Max'i lakoonilisust ning pean seda kummaliselt kostümeeritud kitarristi ja tolle bändi pisut ülemeelikuks elemendiks (olgugi et lõviosa muusikast on seeläbi diegeetiline), kuid üldiselt saab sellest unustamatust action-filmist ainult ülivõrdes rääkida. Märja unenäo kinematograafiline ekvivalent, ütlen ma.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar