Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 6. august 2015

Mida saab näha 10. tARTuFFil: "Boychoir"

tARTuFF 2015: POISTEKOOR
(linastub 6. augustil kell 22:00 Tartu Raekoja platsil)


François Girardi käe all valminud "Boychoir" (aka "The Choir") on maitsekalt tehtud ja omamoodi rahustav, kuid tuttavliku sisuga ja vähepakkuv väike melodraama emast ilma jäämise järel tõsisesse muusikakooli pandud ninaka poisikluti Steti ja seal töötava range õpetaja Carvelle'i vahelisest suhtest. Õpetajaskonnale saab ruttu selgeks, et uuel õpilasel on lauljana palju annet ning leiavad, et sellist kuldkõri poistekoor vajabki, kuid esmalt on teda vaja pisut vormida. Konservatiivset Carvelle'i, kes on kõige sobivam inimene seda ülesannet täitma, ei vaimusta mõte ülbe poisiga põhjalikumalt tegelemisest, ent teineteist aegamööda tundma õppides nende suhe paraneb jõudsalt. Stet on talendikas noor inimene, kes kannatab läbielatu pärast meelesegaduse käes ning vajab keerulisel ajal kedagi, kes teda toetaks ja tuge pakuks. Sedalaadi lugusid on kinolinal palju nähtud ja läbini konventsionaalsel "Boychoiril" ei ole paraku palju uut pakkuda.
Antud loo puhul mõjub küll mingil määral omapärasena vaid see, et tegevuspaigaks on rõõmutu atmosfääriga muusikakool, mille õpilaskonna moodustavad rikaste lapsed, kuid Steti kaasõpilaste hingeellu "Boychoir" ei süvene, hoides fookuses just murelast Steti ning poisi suhtes vaikselt üles soojenevat Carvelle'i. Ometi pole kummalgi õiget iseloomu. Viimast mängib ekraanilegend Dustin Hoffman, ent selles osas näib tal iseäranis igav olevat. Usutavus ei ole muidugi probleemiks, sest poisid, kes filmis ingellikult lõõritavad, on arvatavasti muusikaga tegelenud ilmale tulemisest saati ning suudaks soovi korral häälega vast klaasigi purustada, täpselt nagu keskmise filmisõbra rusikas selle filmi nüriduse peale. Poiste soojad harmooniad suudavad lummata, vähemalt juhul, kui vaatajal pole koorilaulu suhtes nulltolerants. Kui aus olla, tuletas film mulle korduvalt meelde kõik need surmigavad koolikontserdid noorusest. Vahepeal ma laulmist iseenda valju norskamise pärast muidugi ei kuulnudki. Väetiks jäänud Dustin Hoffman, kahekordne Oscari-võitja, sellesse üksluiselt kulgevasse filmi elujõudu tuua ei suuda. Ühesõnaga: mitte tingimata tõsiseltvõetamatu, kuid draamana turvaline ja ühekülgne film, mis sobib keskmisele pensionärile.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar