Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 5. august 2015

Mida saab näha 10. tARTuFFil: "Coming Home"

tARTuFF 2015: KOJUTULEK
(linastub 5. augustil kell 22:00 Tartu Raekoja platsil)


Kaunite Aasia melodraamade fännide rõõmuks linastub tänavusel tARTuFFil juba 20 aastat väsimatult töötanud maineka Hiina režisööri Yimou Zhangi (kes näiteks teinud muljetavaldava koreograafiaga märulid "Hero" ja "House of Flying Daggers") liigutav kurbmäng "Coming Home" ("Gui la"), kus aastaid töölaagris viibinud väeti mees nimega Lu saab koju naastes teada, et kallil kaasal on mälukaotus, mistõttu ei tunne viimane teda enam ära... nii et põhimõtteliselt räägib see lugu armastatu kaotamisest teda füüsiliselt kaotamata. Kaua aega perekonnast eemal viibinud mehel ei õnnestu tema näo meelest lasknud naisega, kes nüüd teda lausa pelglikult tõrjub, enam lähedaseks saada... kuid ta ei väsi püüdmast igal võimalusel tema juures olla, olgugi et on tolle jaoks suvaline võõras. Antud filmis on olukord palju masendavam kui mulluses "Still Alice'is", kus Alzheimeri tõve käes kannatava Alice'i abikaasa oli temaga võimalikult palju koos ja talle igal sammul toeks, kui naine ehmataval kiirusel mälu kaotama hakkas. Ja loomulikult ei ole Hiinas päris samu meditsiinilisi võimalusi naise aitamiseks kui lääneriikides. Selline kojutulek pole igatahes kerge! Kujuta ette, kuidas sa end tunneksid, kui tuleksid pärast tööpäeva koju ja su koer peaks sind võõraks. Lu on pikki aastaid ära ja tema naine ei tunne teda ära...
See omapärane lugu on vaheldumisi südantsoojendav ja traagiline. Südantsoojendav põhjusel, et Lu on niivõrd optimistlik, uskudes veendunult, et järjepidevus ja pingutamine võimaldaks naist teda ära tundma saada; traagiline jälle põhjusel, et naine on Lu'd sedavõrd kaua koju oodanud, kuid ei saa oma konditsiooni tõttu aru, et mees on juba koju tulnud. Mis filmi teostuslikus plaanis lummavaks teeb, on tähelepanelik valguse ja varjude kasutus ning eriti imekaunis harmooniline muusika, millesarnast võib ilmselt taeva väravalgi kuulda. Zhangist on andekas asetada näitlejad strateegiliselt hämarusse, kus nende ilmekaid nägusid on kas osaliselt või täielikult näha ainult tänu aknast paistavale kuldsele päikesevalgusele vms. See peegeldab mu meelest väga naturaalselt, kuidas näevad Alzheimeri või dementsuse all kannatavad inimesed kõige lähedasemaid. Arvata võib, et "Coming Home" ei suudaks pooltki nii palju liigutada, kui poleks nõnda meisterlikult lavastatud — vaatamist väärt ainuüksi põhjusel, et sel on nii palju visuaalset elegantsi. Sentimentaalsevõitu see hellusest pakatav draama küll on (film tuletab igatahes meelde, miks kasutatakse väljendeid nagu "Pange viiulid mängima...!", kui keegi midagi haledat rääkima hakkab), kuid jääb mõneks ajaks kummitama ja usutavasti teeb õrnahingelisemal vaatajal silmad ruttu niiskeks. Mind panevad ausalt öeldes proovile enam-vähem kõik romantilised draamad, mis räägivad mälukaotusest — isegi "50 First Datesi" vaadates olen pillinud. Oeh.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar