Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 2. august 2015

Mida saab näha 10. tARTuFFil: "Edward Scissorhands"

tARTuFF 2015: EDWARD KÄÄRKÄSI
(linastub 3. augustil kell 23:59 Tartu Raekoja platsil)


Muinasjutuliste fantaasiafilmide fännide rõõmuks linastub tänavusel tARTuFFil teiste klassikute seas Tim Burtoni "Edward Scissorhands", ühtaegu hell ja traagiline lugu põhimõtteliselt kogu elu üksinduses veetnud Edwardist, kes käitub masinlikult ja omab käelabade asemel pirakaid kääre. Kui peletavalt groteskse välimusega friik järsku tavainimeste sekka toimetatakse, tõmbab ta endale kohe tähelepanu ning põhjustab idüllilises linnakeses korralikult segadust, sest ei oska õieti suhelda ning võib ühe vale liigutusega midagi hävitada või kedagi haavatagi, sh iseennast. Pikapeale hakkavad inimesed mõistma, et Edwardil on suur süda ja erilisi andeid, mida esialgu märgata ei pruugi, kusjuures ühel hetkel tekivad mehel tunded noore tütarlapse vastu, kes lõpuks tunnistama peab, et on sisse võetud ka Edwardist. 1990. aastal välja tulnud "Edward Scissorhands" on klassikaline Tim Burtoni ekraaniteos: see on kergelt sürrealistlik ja morbiidne, huumor on ekstsentriline (esimesel ööl pannakse Edward, kel sõrmede asemel terad, magama vesivoodisse) ning tegelased, eeskätt muidugi nimitegelane, äärmiselt kummalised. Burton on kunstnik, kellele alati meeldinud jutustada süngetes toonides lugusid ühiskonnast eraldunud veidrikest või väärakatest, ja sellelaadsete seast on "Edward Scissorhands" morni lõpplahenduse tõttu eriti depressiivne. Õnneks on filmi meeleolu valdavalt positiivne ja südamlik, sest filmi keskosa kujutab just Edwardi sulandumist uude keskkonda ja linlastega lähedaseks saamist, mille tulemusena muutub mees ka ise avatumaks. Ent nagu mainitud, pole antud loo lõpp kuigi roosiline.
Burtoni filmidel on tavaliselt väga ainulaadne pildikeel ja siin aitab ekstravagantne värvikasutus suurepäraselt rõhutada, kui teistsugune Edward on teistest inimestest; kui vähe sobib ta rõõmsameelsesse linnakesse, mis vastupidiselt talle on ebaloomulikult värvikirev. Edward on kahvatu nagu koolnu ja kannab ainult musta ja valget värvi riideid, samas kui teda ümbritsevate inimeste garderoob on eranditult erksatooniline, rääkimata kodude sisustusest, autodest jne. Edwardi ja tema ümbruse kontrast on väga tugev ja film seega ligitõmbav juba visuaalsel tasandil. Loo juures on omaette irooniline, et kuna Edward satub lihtsameelsete ja pealiskaudsete inimeste hulka, kes mõtlevad vaid välimuse peale, on lõpuks inimestest terve elu eemal olnud Edward see, kelle hing paistab ilusaim. Teiste linnaelanike joviaalne käitumine ja ilus välimus osutuvad fassaadiks, mis varjab nende õelust ja pahatahtlikkust. Ainus inimene, kellega Edwardil enne häärberist pääsemist kokkupuude olnud, on tema loonud väeti leiutaja, keda mängib lugematutes vanades b-filmides üles astunud Vincent Price. Filmi puhul pean õige pisut häirivaks selle lapsemeelset tooni ja pikkust (siin on üleliia mõttetuid stseene, mis loo seisukohalt palju tähtsust ei oma) ning Edward on tõesti sellist tüüpi tegelane, keda ei tahaks filmilinal näha sagedamini kui umbes kord kümne aasta jooksul, kuid Tim Burtoni filmide seast on "Edward Scissorhands" üks kütkestavamaid. Vist esimest korda üle kümne aasta ma nüüd seda vaatasingi, et filmist enne kirjutada, kui see tARTuFFi avapäeval linastub, ja ei pidanud pettuma. Hetk, kus Edwardi armastatu palub tal ennast hoida ja Edward ütleb, et ta ei saa, on mõjuv vaataja vanusest sõltumata. Eriti kiiduväärne on tõtt-öelda Burtoniga kogu aeg koostööd teinud Danny Elfmani kummituslik muusika, mis on üks võrratumaid demonstratsioone helilooja oskustest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar