Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 3. august 2015

Mida saab näha 10. tARTuFFil: "Timbuktu"

tARTuFF 2015: TIMBUKTU
(linastub 4. augustil kell 23:59 Tartu Raekoja platsil)


Üheks väärtuslikumaks tänavusel tARTuFFil linastuvaks filmiks on Mauritaaniast pärit režissööri Abderrahmane Sissako humaanne tõsieluline draama "Timbuktu", mis kandideeris tänavu parima võõrkeelse filmi Oscarile. Nagu pealkirjast järeldada võib, leiab filmi tegevus aset tsiviliseeritud maailmast vägagi kaugel asuvas Timbuktu linnakeses, mille elanikes tärkab hirm, kui saabuvad ohtlikud hambuni relvastatud džihadistid, kes kallutavad süütud inimesed enda hirmuvalitsuse alla, kehtestades muu hulgas mõttetuid seadusi, mille eiramine võib tähendada piinarikast surma. Reaalsetest sündmustest lähtuva "Timbuktu" teema on karm ja relevantne, kuid Sissako suudab vaadelda sõjakate islamistide türanniat kannatama sunnitud rõõmutu lihtrahva igapäevaelu kainuse ja objektiivsusega. Sõjardite käitumine on põlastusväärne ja kohati absurdne, kuid ometi ei taha Sissako ka maalida neist pilti kui arututest koletistest, ja ehkki ta kujutab brutaalset situatiooni, panustab ta just vaikusele, tasakaalukusele. Meeleolu poolest ei erine film tõtt-öelda palju meie "Mandariinidest", teisest rahulikust sõjadraamast, mis parima võõrkeelse filmi Oscarile kandideeris.
"Timbuktu" on rusuv, aga ka hell draama, mis rohkem müstifitseerib kui šokeerib või ehmatab. On tänuväärne, et ühest küljest tundub kõik selle meeldejäävalt lüürilise filmi juures, olgu selleks miljöö või tegelaste sügav emotsionaalne valu, ütlemata autentne, nagu tegemist oleks vahetu dokumentaalfilmiga (ja seda Sissako arvatavasti taotlebki); teisest küljest toovad nii Amin Bouhafa rahustav originaalmuusika kui Sofian El Fani väljapeetud operaatoritöö draamasse jälle palju graatsiat ja poeesiat. Kaadrid määratust kõrbest ning kohalikust loomastikust rõhutavad piirkonna mastaapsust ja põlisust; muusikapalades kõlavad eksootilised instrumendid see-eest sealse rahva kultuuri eripärasust-arhailisust. Kõik selle juures on mõnusalt orgaaniline. Ühesõnaga tajub alati, et kuigi Timbuktus on elu stagneerunud ja ümbritsevatel düünidelgi võib tunda vere pahaendelist hõngu, jääb kindlasti püsima selle paiga salalik maalilisus, ning vaenulike ekstremistide terror, ühtaegu jabur ning ähvardav, ei saa naljalt sundida sealseid rõhutud inimesi oma väärikust ning meelekindlust kaotama. Miks on "Timbuktu" sobiv tARTuFFi kui armastusfilmide festivali programmi? Ekstremistid tahavad vägisi võtta Timbuktu inimestelt harilikke, kuid armastusväärseid asju, millest ka sõjardid ise on pidanud lahti ütlema: jalgpall, muusika, suitsetamine jne. It's the simple things that matter most.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar