Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 2. august 2015

"Mission: Impossible - Rogue Nation" (2015)

Tom Cruise ei pruugi avalikkuse silmis olla kõige tervemõistuslikum härrasmees, kuid Hollywoodis pole palju filmitähti, kellel oleks nii palju palavat kirge ning ettevõtlikkust kui temal. Suuresti tänu peaosatäitja Cruise'i enesekindlusele ja pühendumusele pakub  "Mission: Impossible - Rogue Nation" — kauaoodatud viies jagu menukas spioonifilmide seerias — täpselt nii palju head meelelahutust ja närvikõdi kui südasuvisest põnevusmärulist ootaks, kusjuures film ei jää kaugeltki alla sellele eelnenud "Ghost Protocolile". Et viimane on enamiku silmis elamusrikkaim osa selles soliidses filmisarjas, mille reaalne potentsiaal hakkas vaieldavalt avalduma alles "Mission: Impossible 3'ga", on see omaette kõva sõna.

Meeleolu, tempo ja sündmustiku poolest on "Rogue Nation" tegelikult "Ghost Protocolile" parajalt sarnane, nii et kes toda täiel rinnal nautis, ei hakka viiendat jagu vaatades kindlasti nihelema ega tunne filmi lõppedes, et seekordne seiklus kummaliselt vähepakkuv oli. Pidades silmas, kuivõrd edukaks osutus "Ghost Protocol", ei tohiks kellelegi igatahes üllatusena tulla, et Cruise ja režissöör Christopher McQuarrie, kes on varasemalt juba koostööd teinud ja teineteise tugevusi seega ammu tunnevad (McQuarrie tegi nimelt mind väga vaimustanud "Jack Reacheri", mille nimitegelast mängis Cruise), jäid ratsionaalseks ega püüdnud teha midagi sootuks erinevat eelmistest jagudest, rõhudes "Rogue Nationis" turvaliselt kõigile selle seeria parimatele omadustele. Kui miski pole katki, milleks püüda seda parandada? Ootuspäraselt leiab siit praktilisi novaatorlikke action-stseene, kerget huumorit, sarmikaid paiku üle kogu maailma, intriige-sepitsusi, isevärki imevidinaid ning kamraadlust. IMF on salapärase Sündikaadi tõttu nüüd suuremas ohus kui varem ning seda enam on Huntil ja tema kolleegidel tarvis kokku hoida ning ühise eesmärgi nimel tegutseda, isegi kui nad ei saa pidevas kontaktis olla.

Keskpunktis mõistagi taas Cruise'i mängitud Ethan Hunt, kes iga jaoga üha vintskemaks läheb, ja sama võib öelda ka Cruise'i kohta. Viimane on ammu tõestanud, et eluga riskimine on tema jaoks elementaarne osa tööst. Kartmatu näitleja on algusest peale "Mission: Impossible'i" filmides sooritanud isiklikult julgustükke, mis elukutselisel kaskadöörilgi kananaha ihule ajaks, ja "Rogue Nation" pole erand. Karjääri jooksul on mees lennukiga tuhandeid kordi lennanud, aga mitte päris nii nagu "Rogue Nationis", kus ta peab klammerduma mürina saatel õhku tõusva lennuki külge nagu puuk.
Teadmine, et näitleja ise on soostunud usutavuse ja enese proovile panemise huvides hulljulget trikki ise tegema, ei muuda stseeni minu silmis tähelepanuväärsemaks, kuid niisugune pealehakkamine äratab imetlust. Pealekauba: visa ja vapper kuju nagu Ethan Hunt on tegelasena sellevõrra veenvam, kui tema osas täht, kelle jaoks sadade meetrite kõrgusel pilvelõhkuja küljes turnimine või lennuki peal kõõlumine on lihtsalt "another day at the office". Lisaks Cruise'ile on kiiduväärset tööd teinud Christopher McQuarrie, kes filmisõpradele ammu silma jäänud oskusega lavastada ebatavaliselt realistlikke tulevahetusi.

Kuna "Rogue Nationi" näol tegemist suure suvefilmiga, mis peab pakkuma enamat, on antud märul paljunõudlikum kui McQuarrie tegema harjunud, aga see ülesanne talle üle jõu käinud pole. Nagu "Ghost Protocoli" puhul, on põhiliseks võtmesõnaks mitmekesisus. Ühes ja samas kohas ei püsita liiga kaua ning Ethan seab elu ohtu nii õhus, vees kui maa peal. "Rogue Nationist" leiab muu seas meeliköitva episoodi, kus luksuslikus teatrihoones ooperi "Turandot" ajal toimub vastasleeride pinev kokkupõrge. Päris midagi nii mängulist, pinevat ja elegantset pole üheski senises "Mission: Impossible'i" filmis vist näha saanudki. Ei lähe kaua, kuni toimub jälle tormiline tagaajamine, mille käigus Ethan ühtäkki mootorrattale karata otsustab ning käänusel kiirteel äärepealt elu kaotab. Taotluslikult tagasihoidlik lõpposa on kuidagi veniv ja skemaatiline, ent demonstreerib, et iga suvefilm ei pea tingimata kulmineeruma miljoneid dollareid maksma läinud plahvatustega.
Action on sütitav ja pilkupüüdev. Neidsamu omadussõnu saab kasutada rootslanna Rebecca Fergusoni kohta, kelle mängitud mõistatuslik femme fatale, veetlev eurooplasest agent Ilsa Faust, on filmi tugevamaid komponente, tekitades oma konfliktse käitumisega nii vaatajas kui Ethanis palju segaseid tundeid ja küsimusi. Ferguson, kelle jaoks see on esimene suurem filmiroll, on ühtaegu kütkestava ning kuratlikult kavala Ilsa osas võrratu ja ilmselgelt ei jäänud see märkamatuks filmi tegijatele, kes selgelt hoolt kandnud, et neiu saaks Ethani kõrval enim tähelepanu.

See tähendab jälle, et teised IMFi liikmed, välja arvatud ehk nohik Benji, jäävad sedavõrd teisejärguliseks, et mõnda aega pärast "Rogue Nationi" nägemist ei pruugi isegi kindel olla, millist eesmärki täitsid antud loos William Brandt (Jeremy Renner) või Luther Stickell (Ving Rhames). Kuna Ethan on suuresti individualist, kes enam-vähem iga ülesandega iseseisvalt hakkama saab, ja fookuses seekord tema ja Ilsa suhe on, esineb "Rogue Nationis" efektiivset tiimitööd kuidagi vähe, ent vähemalt Benji saab järjepidevalt oma kasulikkust tõestada. Süžeelises plaanis on film pigem standardne ning reaalselt rabavaid keerdkäike leidub selles napilt — vähemalt minu kui spioonifilmide suhtes ükskõikse inimese jaoks —, ent tegemist maitseka ning stimuleeriva põnevikuga, mis ei riku seeria head nime ega mõju otseselt ühegi varasema jao kordusena. "Rogue Nationi" parimad hetked jäävad küll alla "Ghost Protocoli" parimatele hetkedele, kuid eks latt oli neetult kõrgel ka. Mul on puhtalt selle üle hea meel, et eksisteerib niisuguseid šikke, viisakaid filmisarju, mille hilisemad osad on paremad kui varasemad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar