Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 11. august 2015

"Mission to Mars" (2000) / "The Accidental Tourist" (1988) / "Urban Justice" (2007)

"Mission to Mars" (2000)

Hollywoodis pole vist tänini tehtud Marsist ulmefilmi, mis poleks osutunud täielikuks läbikukkumiseks, ja uhke lastesõbralik spektaakel "Mission to Mars" pole siinkohal erand: see ei suutnud omal ajal vaimustada kriitikuid ega meelitanud kinno just tohutuid rahvamasse. Filmis kõlav väide, et silmatorkavat värvi planeet on alati olnud eriliselt atraktiivne, ei pea seega päris paika. Samal aastal välja tulnud "Red Planetist" on ambitsioonikas "Mission to Mars" samas vaatamisväärsem, sest režissööriks virtuooslik Brian De Palma, kelle jaoks see oli esimene (ja ka viimane) kord teha suure-eelarvelist ulmefilmi, mis suuresti visuaalefektidele tugineb. Asjatundlikult lavastatud "Mission to Mars" igatahes on. Ülimalt imetlusväärne on stseen, kus tegelased kosmoselaeva pöörlevas sisemuses Van Haleni võrratu 'Dance the Night Away' saatel niisama toimetavad ja siis tantsivad. Pane tähele, et stseen algab ühe pooleteise minuti pikkuse kaadriga ning selles liiguvad üheaegselt täielikus harmoonias nii kaamera, kosmoselaeva interjöör kui näitlejad, mis teeb selle lõbusalt peadpööritavaks. Ka leidub filmis originaalseid ideid, mille realiseerimiseks kasutatud nii praktilisi kui digitaalseid efekte (näiteks saab näha, mis juhtub, kui ennast kaaluta olekus nii vigastada, et veri jooksma hakkab). Teostuse üle üldiselt nuriseda ei saa — visuaalselt on "Mission to Marsis" palju köitvat ja peale ühe arvutigraafikaga loodud humanoidi filmi lõpposas ei tundu suurt miski selles kunstlik või võlts. Kes armastab sügavamat laadi kosmoseteemalisi ulmefilme, peaks nautima ka seda vaheldusrikast filmi, mis võtab selgelt eeskuju klassikust "2001: A Space Odyssey" ja on ajaproovile üllatavalt hästi vastu pannud. Inimestega, kes peavad "Mission to Marsi" naeruväärselt alahinnatuks, otseselt vaielda ei tahakski, olgugi et lugu muutub järk-järgult pentsikumaks, sest selle autorid lähtusid nähtavasti põhimõttest, et kosmose avarustes on absoluutselt kõik võimalik ning lasid fantaasia natuke liiga hullult lendu. Ka dialoog vajanuks mõningast lihvi ning Ennio Morricone suurustlev filmimuusika hakkab ruttu häirima, kuid üldiselt tegu meeliköitva, leidliku ulmekaga — vähemalt juhul, kui seda liiga tõsiselt ei võta. Kuigi "Mission to Mars" ei ole nii suurejooneline ja sensatsiooniline kui tahab olla, leidub selles üht-teist imetlusväärset.

"The Accidental Tourist" (1988)

Tasane tundeelamuslik karakterdraama ärimeestele suunatud reisijuhtide kirjutamisega elatist teenivast Maconist, kes pärast poja ootamatut surma emotsionaalselt välja lülitub ja seetõttu abikaasa poolt maha jäetakse. Tagatipuks murrab lahkunud poja üleannetu kutsikaga kahekesi jäänud mees trepist kukkudes jala ning otsustab viimases hädas minna oma õe-vendade juurde. Masendavat olukorda tõotab parandada suhe loomakliikikus töötava neiuga, kelle Macon palkab koera välja õpetama. Kui nad on saanud eriti lähedaseks ja kokku kolida jõudnud, hakkavad paranema Maconi suhted eksnaisega, nii et tundlik mees seisab peagi raske dilemma ees. Neile, kes pidasid "The Accidental Touristi" teinud Lawrence Kasdani "The Big Chilli" igavaks ja mittemidagiütlevaks, ei paku käesolev romantiline draama, mis enam-vähem samas tempos kulgeb ja seejuures kõvasti mornim on, ilmselt naudingut. See on mõtisklev ja introspektiivne film endasse sulgunud jonnaka flegmaatiku muutumisest paremaks inimeseks tänu ühe ekstsentrilise noore naise armastusele. Eluline ja soe, aga ka melanhoolne "The Accidental Tourist" on tonaalselt sarmikas, kuid peale armsalt mesimagusa lõpu pole miski selle loo juures kuigi südantsoojendav või liigutav, olgugi et näitlejad on viimase peal. Võib-olla on asi selles, et tuim ja osavõtmatu Macon ei näi olevat nii traagiline kuju kui film teda esitleda püüab? "The Accidental Tourist" sellelaadsete tol ajal valminud linateoste seast kindlasti üks kainemaid ja täiskasvanulikumaid, kuid meeldejääv vaid juhul, kui suudad tegelaste hingeelu mõista.

"Urban Justice" (2007)

Ma pole suurem asi Steven Seagali fänn, aga tavaliselt usun ikka naiivselt, et inimeste ettekujutuses on müstikust löömamehe kaasaegsemad märulid viletsamad kui need päriselt on, ent iga kord, kui mõnda nägema satun, jõuab mulle pärale, et need ikkagi on päriselt nii viletsad. Eks see ole ka põhjus, miks teda pole juba vähemalt kümme aastat kinolinal näha saanud. Kui "Urban Justice" (aka "Renegade Justice") peaks olema üks paremaid põnevikke Seagali karjääri teisest poolest, ei taha ma teada, mida kujutavad endast kõige halvemad. Nagu pealkirjast järeldada võib, kuulub "Urban Justice" niinimetatud kättemaksufilmide kategooriasse. Seagal kehastub siin salapäraseks naeratama keelduvaks tülinorijaks, kes kolib ajutiselt elama kuritegelikku naabruskonda, kus kustutati tema politseinikust poja eluküünal. Mees on nimelt seadnud eesmärgiks leida enda poja tapja ja vajadusel tampida ära kõik pätid, kes teele jäävad (valgenahalisi nende seas muuseas pole). Nii irooniline kui see ka poleks, on "Urban Justice'i" kui Steven Seagali märuli puhul suurimaks probleemiks, et see on Steven Seagali märul. Kõik peale Seagali enda on "Urban Justice'is" enam-vähem talutav, aga peaosatäitjal endal, kellele niisuguse pahura antikangelase mängimine ei peaks mingi probleem olema, paistab täiesti ükskõik olevat. Nii monotoonset osatäitmist pole ma näinud... ilmselt sellest ajast, kui mõnda teist Seagali filmi nägin. Kõrvalosadesse valitud näitlejad tunduvad tema kõrval Oscari väärilised. Naljakas, et Seagal on mänginud nii paljudes filmides, mille teemaks õiglus, kui kõige õiglasem oleks olnud ammu pensionile minna. Lisaks Seagalile häiris mind filmi tumedus. Seagali ilmetust võib see natuke maskeerida, kuid tegevuse jälgimine on sellevõrra raskem. Mis mulle aga meeldis: paaril korral võib filmis silmata maailma kõige paremat viina Stolichnaya... millega Seagal ilmselt võtete käigus hommikuid alustaski.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar