Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 1. august 2015

"See No Evil, Hear No Evil" (1989) / "Kingpin" (1996) / "Quicksilver" (1986)

"SEE NO EVIL, HEAR NO EVIL" (1989)

Üks päris mitmest komöödiast, kus koomikud Gene Wilder ja Richard Pryor koos mängisid. Keskne idee on siin iseenesest vaimukas: kaks naiivsevõitu meest on keset päist päeva tunnistajaks tapmisele, ent kuna üks neist on pime ja teine kurt, ei oska kumbki politseile päris täpselt seletada, mis juhtus või milline oli tapja, nii et lõpuks tunduvad nad politsei silmis ise süüdlased olevat. Tagatipuks tahavad neid külmaks teha kriminaalid, kes on tegelikult mõrva eest vastutavad, et tagasi saada midagi tähtsat, mis puudega meeste omandusse sattunud. Pean selle lennuka jandi puhul tänuväärseks, et see ei mõnita puudega inimesi. Vastupidi — kuigi Dave saab inimeste jutust aru ainult huultelt lugedes ning Wally kipub pidevalt koperdama, on semudel parajalt julgust ja pealehakkamist, et partneritena tegutsedes kriminaalid peatada ning oma nimed puhtaks pesta, isegi kui see tähendab eluga riskimist. Loomulikult toob hulljulge ettevõtmine kaasa palju tobedaid sekeldusi, sest Dave peab olema Wally silmadeks ja Wally omakorda Dave'i kõrvadeks ning alati ei anna niisugune pentsik korraldus kõige paremaid tulemusi. Kurikaelad, kelle teele Wally ja Dave õnnetult ette jäävad, on üsna mittemidagiütlevad ja nende motiivid igavad, kuid andekast situatsioonikoomikast filmis puudust ei tule ja nii Wilder kui Pryor on rollides veenvad. Ei midagi vaimustavat, aga selline mõnus ja kerge, nagu üks 80ndate komöödia olema peakski.

"KINGPIN" (1996)

"Kingpin" on, nagu kõige etemad vendade Farrellyte komöödiad, ehk liialt jämedakoeline ja solvav, kuid sellele vaatamata hüsteeriliselt naljakas, meeliköitva soundtrackiga ja üllatavalt südamlikki. Minu silmis on see võib-olla nende parimgi pärast "There's Something About Maryt" ja absurdihõngulise road moviena kahtlemata kaasahaaravam kui nende ülimenukas debüüt "Dumb & Dumber". Seda vahest põhjusel, et põhjakäinud endine bowlinguproff ja lapselik amiš on tegelastena sümpaatsemad kui kaks idiooti, kes ei oska enda nimegi kirjutada. Mis puutub soundtracki, siis mitte ainult ei paku naudingut aegumatute oldiede kuulmine, kuid Farrellyd oskavad neid tihtilugu kasutada nii, et nali on pelgalt taustal kõlava laulu pärast vaimukam. "Kingpin" ületab hea maitse piire veidi liiga tihti (antud filmis naerutavad kõige vähem just nilbeimad naljad, v.a. üks andekas seksuaalvahekorra järgset kontrollimatut oksendamist puudutav stseen, mille peale pidin kohvi äärepealt kurku tõmbama), Bill Murray tegelasel võiks olla kandvam osa ning bowling pole nii fookuses kui tahaks, kuid igal juhul tegemist läbi ja lõhki ameerikaliku ning seejuures üle ootuste muheda spordikomöödiaga, mida kaeks tulevikus veelgi.

"QUICKSILVER" (1986)

"Quicksilver" on üks eriti piinlikke 80ndate filme, mida oli kindlasti raske tõsiselt võtta juba siis, kui see omal ajal välja tuli; nüüd, pea 30 aastat hiljem, tundub teine lausa naeruväärne. Filmi teeb jaburaks ja vastuoluliseks puhtalt asjaolu, et kuigi selle keskmes on tuisupäised jalgrattakullerid, soovib see olla sügavalt eluline ja tõsine põnevusdraama noorena elu hammasrataste vahele jäämisest (või kas ma peaksin ütlema elu jalgrataste?). Hästi, lugu pole täiesti triviaalne: peategelane Casey pole alguses jalgrattakuller, vaid osav börsimaakler, kes halva otsuse tõttu kaotab täielikult vanematele kuuluva raha. Suurest häbist otsustab noormees ülikonna seljast heita ning hakata suurlinna tänavatel ringi väntamisega elatist teenima. Küsimus on: kas oma vanemaid alt vedanud Casey on enesekindluse ja väärikuse igaveseks kaotanud või suudab ta ennast lõpuks kokku võtta ning minna uuele katsele? Kevin Bacon mängib verisulis introverdi Casey osa kenasti (olles näinud ka "Footloose'i", julgen öelda, et tal tuli tollal niisuguste valutava hingega segaduses noorsandide mängimine kenasti välja), kuid filmi vältel ei ärata tegelane kuigi palju empaatiat. Võib-olla on asi selles, et Casey elu jalgrattakullerina ei tundu kuigi vilets? Kas film poleks ehk inspireerivam, kui ta leiaks sisemise rahu ja õnne just selle ameti peal, seda enam et ta elu pole enam päris nii tempokas ja pingeline ning tal on sümpaatsed, toetavad kolleegid, kellest ühel tekivad ta vastu muuhulgas tundedki? Kõigele lisaks on ta igapäevaselt värskes õhus ning pidevas liikumises. Igatahes ei anna film palju põhjust soovida, et Casey leiaks motivatsiooni vana töö juurde naasta, olgugi et jalgrattakullerina töötades ei saaks ta naljalt vanematele tagasi maksta ja kõike heastada. Niigi tõsiseltvõetamatus narratiivis on liialt kitsaskohti ning Casey mured jätavad ükskõikseks, nii et emotsionaalset resonantsi "Quicksilver" ei tekita. Nukker, sest et osatäitjad on meeldivad, eriti Paul Rodriguez. Minust oli ehk naiivne eeldada, et film on rohkem lähedane meelelahutuslikule "Premium Rushile", kuid eks leidsin end ruttu soovimast, et nii olekski, sest tõsimeelse draamana on "Quicksilver" ütlemata tobe ja vildakas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar