Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 13. august 2015

"Self/less" (2015)

Jampslik ja laisk "Self/less", mida stuudio reklaamib palju intelligentsema ning psühholoogilisema filmina kui see päriselt on, kuulub kahjuks eriliselt pettumuslike ulmepõnevike hulka, mis ei mõista suhteliselt ainulaadse kontseptsiooniga midagi tarka peale hakata. Pole midagi kurvemat kui kohata suure potentsiaaliga filmi, mis ei suvatse võtta viimast soodsast võimalusest olla paeluv ja eriline. Selle asemel, et tõstatada huvitavaid küsimusi surelikkuse, teadvuse ja inimlikkuse teemal ning publikut vaimselt stimuleerida, püüab "Self/less" meelt lahutada hoopis arutute tagaajamistega ja kaklustega, nii et see lihtsameelne film tüssab kõiki vaatajaid, kes asuvad seda vaatama lootuses, et tegemist radikaalse ja mõtterikka kaasaegse ulmekaga, kuhu kätketud ideed võiks vabalt pärineda Philip K. Dickilt.

"Self/less" on filmina niisiis päris sarnane selle peategelasele, vähki surevale mõjuvõimsale miljardärile Damian Hale'ile, kes otsustab kasutada harukordset võimalust lasta ropu rahasumma eest siirdada oma teadvus salaja noorde tervesse kehasse, et elada poole kauem ning veel rohkem suuri asju korda saata, kuid olles omale uue keha ja näolapi saanud ning taas jalul, otsustab mees suunata oma energia hoopis noorte neidude põrutamisele ja sportautodega ringi sõitmisele. Sarnaselt Damianile, kes peab pärast uue ideaalse keha — ja uue elu — saamist targemaks lihtsalt muretult luksuslikku elu elada (aastate jooksul kogutud rahahunnikud võimaldavad seda), on käesolev film lihtsalt pinnapealne ja kerglane. Kui Damian raiskab talle sel ebaharilikul viisil kingitud aega, siis film raiskab jälle vaataja aega. Damian ei saa aga noore inimese kehas olemist kaua nautida, sest peagi hakkavad teda kimbutama kummalised nägemused võõrastest inimestest ja olukordadest, mis näivad olevat... kellegi teise mälestused.

Otsustanud välja uurida, mis ta peakolus toimub ja kas selle riskantse protseduuri läbiviimist juhtinud ambitsioonikas teadlane ikka täielikult tõtt räägib, tõmbab mees endale aga korraliku jama kaela ning on peagi sunnitud põgenema hambuni relvastatud kaakide eest, kes osutuvad seotuks Damiani "aidata" lubanud konspiratiivse organisatsiooniga. Õige pea mõistab Damian üllatuslikult, et oskab suurepäraselt kakelda! Ja väga kiiresti püstolit laadida! Problemaatiline "Self/less", mille peaosas võiks vabalt olla Liam Neeson või Nicolas Cage, tekitab kohe tundmuse, nagu oleks ühe tõeliselt sügava ja köitva ulmefilmi üksikud elemendid kantud suvalisse ilmetusse b-kategooria põnevikku, täpselt nagu Ben Kingsley mängitud vanatoi teadvus kantakse filmis näiliselt ühe nupuvajutusega teise kehasse.

Peoloom Van Wilderi omasse...!
Mida kujutab endast täpselt tehnoloogia millegi nii hämmastava korda saatmiseks ja kuidas see protsess täpselt välja näeb, film seletada ei suvatse, aga pole hullu — tegemist nagunii fantaasiaga ja üksikasjad ei olegi siinkohal nii olulised. Küll aga on raske ignoreerida lugematuid teisi küsitavusi ja loogikavigu, mis selle aina jaburamaks ja lapsikumaks muutuva ulmepõneviku rutiinset tegevustikku täidavad... Ent neid loetlema hakates peaksin ilmselt varahommikul minema klaviatuurile uusi patareisid ostma või selle üleüldse välja vahetama. Ben Kingsley ja Ryan Reynolds, kes mängivad vastavalt "vana surevat Damiani" ja "uut noort Damiani", ei saaks filmis teistsugusemad tunduda, kuigi tegemist põhimõtteliselt ühe ja sama tegelasega.

Mõistan, et Damiani füüsiline välimus muutub ühe hetkega täielikult ja vaatajal võib olla raske harjuda mõttega, et see kena jumega sõbralik noormees peaks olema toosama pahur eakas jõukur filmi algusest, ent Reynolds ja Kingsley võinuks vähemalt püüda mängida sarnases laadis, kehtestada kokkuleppeliselt mingid sarnasused käitumises või kehakeeles. Ja selle omakasupüüdliku ärika transformatsioon hoolivaks, armastavaks ja isetuks inimeseks on naeruväärne. Mis kõige nukram: filmi režissööriks Tarsem Singh, kellest kunagi võis mõelda kui erakordsest visionäärist ja novaatorist. Masendav, et mees, kelle käe all valmis täiesti unikaalse pildikeelega psühholoogiline põnevik "The Cell", on teinud sedavõrd igava välimusega filmi. Küllap keelas stuudio Singhil teha midagi nii kunstipärast kui tema varasemad filmid, mida ma ei mõista, sest "Self/lessile" sisu poolest üpris sarnase "Limitlessi" üheks kindlaks eripäraks on selle isikupärane visuaalne stiil. "Self/less" on selgelt film, kus ei tohiks olla ühtegi relva, kähmlust või tagaajamist, kuid stsenaristid arvasid nähtavasti risti vastupidist, sest filmis leiavad lausa leegiheitjad kasutust. Isetu inimesena soovitan justkui televisiooni jaoks tehtud "Self/lessi", mis demonstreerib, et Hollywoodi film võib imeda isegi juhul, kui selle set-up on paljulubavalt originaalne, iga hinna eest vältida.

Ja Ben Kingsley... mine pensionile!!!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar