Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 18. august 2015

"Ten Thousand Saints" (2015)

Imetoreda "American Splendori" teinud Shari Springer Bermani ja Robert Pulcini uusima filmi, vabameelsetest teismelistest ja nende samavõrd vabameelsetest vanematest rääkiva kibemagusa melodraama "Ten Thousand Saints", tegevus leiab aset New York Citys hilistel kaheksakümnendatel. Peategelaseks ülemeelik teismeline nimega Jude, kes pärast sõbra kaotamist üledoosile saadetakse igavast Vermontist just sellesse suurlinna elama "botaanikust" isa Lesiga, kellest ta on lahku kasvanud. Seal hakkab poiss agaralt suhtlema endavanuse Elizaga, kes oli lähedane ta varalahkunud semuga, ja kohalike straight edge'ist punkaritega. Kuigi Jude'i suhted nii sõprade kui hipist isaga, kes lubab tal elada reeglitevaba elu, on head ning poisile istub elu kärarohkes New Yorgis, kus punk ja konkreetsemalt straight edge subkultuur on moes, tekivad teatud intriigid.

Sedasorti intriigid, mida hullumeelsete noorte elu ja täiskasvanuks saamist käsitlevates draamades ikka sageli kohtab, kuid "Ten Thousand Saints" ei tekita suhteliselt šabloonilisest loost hoolimata ükskõiksust ja seda kas või põhjusel, et kuna me ei näe filmis tuttavat nüüdisaega, vaid konkreetselt 80ndate lõpu New York Cityt, on filmil oma kindel nägu. Tõsi, draama keskmes on väga spetsiifilist tüüpi individuaalid ja mõni vaataja võib vaielda, et filmi nägemus sellistest individuaalidest või maailmast nende ümber ei ole tõetruu — seda enam et film ei kujuta vaid spetsiifilist elustiili, vaid reaalselt toimunud sündmusi nagu Tompkins Square Parkis toimunud mäss —, ent need, kes eelistavad detailide täpsuse osas mitte "üle mõelda", ei pea üllatavalt nägusas ja südantsoojendavas "Ten Thousand Saints'is" vast pettuma.

Eriti armas on selle juures Jude'i ja tema liberaalse papsi suhe. Lesi näol on tegemist mehega, kes on ise saanud üles sirgudes täielikku vabadust nautida, palju reegleid rikkunud ja laseb sama teha pojal, kellel seega täielik voli ise valikuid teha, mis omakorda tähendab, et noorest east hoolimata on temal kanda ka suurem vastutus. Lesi kehastav Ethan Hawke, kes sobib leebevõitu isasid hästi mängima (nagu "Boyhood" juba tõestas), äratab sümpaatiat nagu ikka ja on piisav põhjus filmile võimalus anda, kusjuures alt ei vea ka muudkui elavast muusikast ja mõnuainetest mõtlevaid mürsikuid kehastavad noored näitlejad. Selle viisaka draama, mis niinimetatud coming of age filme armastavale vähenõudlikule inimesele kindlasti meelepärane on, põhilisteks võludeks on just selle kainus ja tagasihoidlikkus ning ütlemata mõnus muusikavalik. Vaid lõpplahendus võib panna oma sentimentaalsuses nina krimpsutama, aga sedasorti linalugude puhul on see tavaline.

Iga-aastaselt ilmub paar-kolm pretensioonitut kogu perele sobivat USA draamat, mis märgatavalt lihtsad, ent osutuvad emotsionaalselt üllatavalt efektseks, ja "Ten Thousand Saints" niisuguste hulka kuulubki.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar