Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 5. august 2015

"The Comfort of Strangers" (1990) / "Marty" (1955) / "Wolfen" (1981)

"THE COMFORT OF STRANGERS" (1990)

Üldiselt köitva Paul Schraderi lavastatud "The Comfort of Strangers", mis põhineb Ian McEwani samanimelisel lühiromaanil, on üks neist pettumuslikest filmidest, mis sisututvustuse järgi tundub palju põnevam ja meeliköitvam kui tegelikult on. Tõtt-öelda ei mäleta ma, millal viimati nii mittemidagiütlevat ja igavat draamat nägin. Kahju, sest Veneetsia on tegevuspaigana kütkestav ning peaosatäitjad virtuooslikud. Christopher Walkenit on alati mõnus vaadata ja isegi Rupert Everett, kes mulle tavaliselt ei sümpatiseeri, sobib oma tumeda auraga siia mõnusasti. "The Comfort of Strangers" on teoorias sedasorti film, mida lummatult vaatama jääd, kui oled pudeli punast veini ära joonud ja seda telekast keset ööd nägema satud, ent teatud ootustega vaadates jääb film kummaliselt vähepakkuvaks. On palavust, intriigi, parajalt salapära... aga pinget ei kuskil. Atraktiivne näitlejaskond, Veneetsia õdus miljöö ning üllatavalt karm lõpplahendus seda nappi ja sihitut linalugu ühesõnaga päästa ei suuda. Kujutan ette, et omal ajal äratas see festivalidel õige pisut huvi ning vajus siis kohe unustushõlma. Vähemalt sain tänu sellele filmile aru, et McEwan, keda olin mingil põhjusel alati pidanud leebeks Nicholas Sparksi tüüpi autoriks, kirjutab hoopis süngeid ja provokatiivseid täiskasvanutele mõeldud romaane, mis ehk mullegi meele järele võiksid olla, nii et mu Kindle täienes paari potentsiaalselt huvipakkuva teose võrra!

"MARTY" (1955)

Pelgalt mõte sellest, et 1956. aastal pälvis parima filmi Oscari selline malbe ja pretensioonitu romantikafilm nagu "Marty", on omamoodi südantsoojendav. Võimalik, et solitaarse trullaka lihuniku ja tavalise kooliõpetaja juhuslikust kohtumisest rääkiv film sai sellise tunnustuse osaliseks põhjusel, et see tundub sedavõrd tõeline. Tegemist pole hollywoodilikult võltsi siirupise muinasjutuga, vaid ausa ja täiskasvanuliku draamaga, mis räägib inimtunnetest ning õnne leidmisest loomulikus, igaühele arusaadavas keeles. Isegi kui sa ei ole selline madala enesehinnanguga pessimist nagu loo nimitegelane, on selle leebe mökuga kummaliselt kerge samastuda — eks igaüks ole vahepeal tundnud end sama lootusetuna. Jah, kuna Marty elab kõrgest east hoolimata ikka kontrolliva emaga ning käitub veidi klounilikult, võib see tegelane naeruväärsena mõjuda (nüüdisajal kohtab sedalaadi äpusid igatahes rohkem animafilmides vms) ja inimeste mõttemaailm, kõnepruuk ning mõttemaailm on vahepeal üleüldse kõvasti muutunud, nii et filmi vaadates tasub meeles pidada selle vanust, kuid nauditav "Marty" igal juhul on, kas või rikkaliku dialoogi pärast. Eks film pisut lapselik ole ja draamana pigem niisama võluv ja ajaviiteline kui enneolematult liigutav, kuid sellegipoolest vaatamist väärt, nagu vast iga teine tolleaegne ekraaniteos, mis Oscarite jagamisel sama edukas oli.

"WOLFEN" (1981)

Müstiline ja värvikas kriminulli sugemetega õuduspõnevik, kus isevärki uurija püüab sügiseses New Yorgis tabada jõhkrat mõrvarit, oskamata aimata, et süüdlaseks pole inimene, vaid midagi hirmsat ja üleloomulikku. Vaatajale on see algusest peale teada, sest vahepeal saab brutaalseid tapmisi näha ründaja silmade läbi ja tegemist selgelt millegi väleda ja animaalsega, mis paistab nägevat kehasoojust (umbes samamoodi nagu "Predatori" nimitegelane). Piisab muidugi filmi pealkirja lugemisest või postri nägemisest, järeldamaks, et surmade eest vastutab ilmselt (liba)hunt või mitu, kuid asjalood ei paista päris nii lihtsad ka... Ehkki tegevus toimub peamiselt päise päeva ajal ning Albert Finney mängitud võmm ajab rahulikus tempos tapjat taga ja mitte vastupidi, poeb "Wolfen" korralikult naha alla. Midagi selle juures, et sa ei tea tükk aega, missugune oht siin täpselt ähvardab, kuid tajud alati selle lähedalolekut ning kuuled ikka ja jälle judinaid tekitavaid häälitsusi, tekitab hirmu. Kahju, et see on tänini ainus mängufilm, mille Michael Wadleigh üldse teinud, sest "Wolfen" pole kõigest õudukana efektne, vaid stiilne ja nutikaski. Mõnusalt ärev õhustik, natuke groteski, pilkupüüdev urbanistlik keskkond, parajalt head muusikat ja terve hulk eriskummalisi ideid loovad "Wolfenis" ainulaadse, intrigeeriva koosluse. Nii palju häid hunditeemalisi õudusfilme tehti 80ndate alguses! Ja see on mu meelest etem kui "The Howling"... Vägagi unikaalne ja särtsakas žanrifilm, perfektselt sobiv ka õudusfilmide suhtes pelglikele.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar