Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 20. august 2015

"The Swimmer" (1968) / "Burying the Ex" (2014) / "My Best Friend's Wedding" (1997)

"The Swimmer" (1968)

Lummavalt unenäoline ja erksavärviline karakterdraama atleetlikust keskealisest härrast, kes taipab naabruses elavaid sõpru külastades, et kõigil piirkonnas elavatel jõukuritel on õues bassein, mis moodustavad omamoodi jõe, võimaldades tal koju "ujuda". Mis tegelikult tähendab, et ta peab siiski rohkem jalutama kui ujuma, nagu üks tegelane ka nendib, aga huvitav plaan ju siiski. Selgemalt pole seda metafoorilist lugu vist võimalik seletada, kuid tegemist ongi poeetilise ja viirastusliku linateosega, kus terve filmi vältel ainult ujumispükse kandva peategelase (keda mängib oma ea kohta suurepärases vormis Burt Lancaster) raske tundeilm ja minevik avalduvad järk-järgult tähendusrikka odüsseia jooksul, mis hõlmab roheluses hobustele järele jooksmist, koduõuel päikest võtvate inimestega lobisemist, Coca-Cola joomist ning loomulikult basseinides sulistamist. Filmi päevitunud tegelaskond elab täiesti omas sürris paradiislikus maailmas, mis osutub ühtaegu kütkestavaks ja nukraks. Kuigi ujuja Neddy on nii maalilises keskkonnas, tuleb mehe sisemine valu väga teravalt pinnale. "The Swimmer" on suurepäraselt üles võetud ja peategelast andekalt müstifitseeriv sümbolistlik draama, millele tasub võimalus anda selle sisulise ja stiililise eripära tõttu. Häirivalt fragmentaarne see küll on ja üksikud stseenid meenutavad odavaid telereklaame, kuid nii mõjuvalt omapäraseid mõistulugusid ei ole palju vändatud. Väärib mitmekordset vaatamist.

"Burying the Ex" (2014)

Vaieldavalt kõige maitsetum ja küünilisem õudusfilm, mille Joe Dante ("The Howling") teinud on — kui enamik režissööri filme on üldiselt sobilikud kogu perele, siis käesolev jant oleks kui konkreetselt mõeldud lihtsameelsetele kiimalistele teismelistele. Mida see suhete või armastuse kohta öelda loodab, jääb seejuures üsna segaseks. Osatäitjate karisma ja nägusus ning tegelaste pöörane vaimustus vanade õudus- ja kultusfilmide vastu teeb selle maotu õuduskomöödia mingil määral sarmikaks, ent kuna see ei mõista niigi mitte kõige originaalsema ideega midagi mõistlikku ette võtta ja muutub seeläbi ruttu igavaks, pole sellest teab mis palju tolku.

"My Best Friend's Wedding" (1997)

Ülemeeliku Hollywoodi romantikafilmi kohta on "My Best Friend's Wedding" selles mõttes tavatu, et naine püüab takistada meest teise naisega abiellumast, kui endale teadvustab, et on temasse armunud (ja mitte vastupidi), ent sellegipoolest osutub lugu vaimuvaeseks ja arulagedaks. Kui välja arvata üks põgus, ent südamlik stseen Paul Giamattiga, kes mängib siin episoodilist rolli, ei ole film lihtsalt sama hea kui selles üles astuvad näitlejad... ja olgu märgitud, et minu silmis pole Julia Roberts pooltki nii andekas kui üldsus kipub arvama. Peale paari halenaljaka nunnu momendi pole sel näotul logiseva süžeega filmil kahjuks palju pakkuda, eriti pea 20 aastat pärast väljatulekut. Sellesse kätketud täiesti ebavajalikud muusikalised etteasted on lausa tüütud. Algustiitritest kerisin sel põhjusel külmavereliselt edasi ja ma ei tee midagi sellist kunagi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar