Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 12. august 2015

"Time Out of Mind" (2014)

Suurepärase "The Messengeri" ja mitte nii suurepärase "Ramparti" lavastanud Oren Movermani kolmas täispikk mängufilm, kummaliselt vähe tähelepanu saanud "Time Out of Mind", on nauditavalt eluline karakterdraama karges New York Citys elavast asotsiaalist George'ist, kes veedab suurema osa ajast tänaval, enamasti napsu võttes või tühjusesse põrnitsedes nagu enamik temasuguseid. Elu hammasrataste vahele jäänud abitut meest kehastab Richard Gere, kes polegi vist varem mänginud niisugust haledat degeneranti.

George'i lagunevatesse kingadesse astumine nõudis soliidsesse ikka jõudnud näitlejalt, kes reeglina on filmides riietatud ülikonda, tõsist transformatsiooni ja Gere pole seekord ilmselgelt nn mugavustsoonis, kuid stoilise kodutuna on ta tõesti väljendusrikas. Vargsi erinevaid emotsioone välja näidates paneb ta meid tahtma iga päevaga üha nähtamatumaks ja tühisemaks muutuvat härrat tundma õppida. Passiivsevõitu George ei pruugi palju rääkida, kuid mehe näoilmed ja kehakeel peegeldavad tema tühjust ning armetust. "Time Out of Mindi", millel õige süžee puudub, ei saa kindlasti nimetada tegevusrohkeks või põnevaks linateoseks, kuid selle rõhutatud lihtsakoelisus ja vagurus on tugevused omaette.

Kui Moverman püüdnuks kujutada George'i iga väiksematki katsumust ebaloogiliselt karmi või keerulisena, ei tunduks draama päris nii tõetruu. Kodutus on teema, mida vähesed filmid on nii otseselt käsitlenud, ja "Time Out of Mind" täidab ülesannet aususe, tasakaalukuse ja objektiivsusega, maalides seejuures New Yorgist pildi kui kõledast ja masendavast suurlinnast, mille elanike seas pole mingisugust ühtekuuluvust. Dramaturgilises plaanis on "Time Out of Mind" muidugi napp ja küllap enamik virisegi filmi lõppedes, et selles ei juhtunud mitte midagi, aga oleme ausad — keskmise kodutu elus ei juhtugi ju midagi. Ja George, kellest me palju teadagi ei saa, on kergesti ununev kuju, ent miks peakski keegi temasugune, keda linnapildis isegi ei märgata, olema meeldejääv? Kartmata publiku huvi kaotada, soostub film ausameelselt ja enesekindlalt tunnistama, et nii peategelase kui tema situatsiooni juures pole suurt midagi erakordset — George'i-suguseid on New Yorgis tuhandeid.

Tõsi, kohati tundsin, et võiksin samahästi kaks tundi siin Ralfi nurga peakorteri lähedal Szolnoki bussipeatuses passida ja mõnd ümbruses viibivat parmu silmitseda, kuid ükskõikseks see introspektiivne väike draama mind ei jätnud. Emotsionaalset jõudu ei pruugi sel tohutult olla, ent vähemalt ei kisu see vägisi sentimentaalseks, siirupiseks või arulagedaks. Ja mulle meeldib, et Moverman, kes on kaudselt Bob Dylanit portreteeriva filmi "I'm Not There" stsenaariumi autoriks, pani filmile pealkirja Bob Dylani albumi "Time Out of Mind" järgi, mille depressiivsetes lauludes väljenduvad tegelikult paljud samad hingelised valud, mida tunneb George.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar