Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 4. august 2015

"Trainwreck" (2015)

Kaasaegsed Hollywoodi komöödiad jätavad mind reeglina ükskõikseks, aga kui selline mees nagu Judd Apatow uue filmiga lagedale tuleb, on see mu jaoks omaette suursündmus — eriti kui ta pole kõigest produtsendiks, vaid ka lavastajaks. "Funny People" ja "Knocked Up" on dramöödiad, mida aastas harjumuspäraselt korra vaatan ja kumbki on tegelikult eeskujulik näide, mis Apatow teosed nii ligitõmbavaks teeb. Need on elulised. Südamlikud. Meeleolukad. Parajalt pikad, aga mitte tüütult pikad. Ja mis kõige vahvam: nende keskmes on reeglina tavalised inimesed, kes läbivad harjumatult keerulise situatsiooni tõttu läbi positiivse muutuse.

Niisuguse loo jutustab ka Apatow produtseeritud ja lavastatud "Trainwreck", mille stsenaristiks ja peaosatäitjaks tõusuteel koomik nimega Amy Schumer. Olles enam-vähem teadlik, missugune on Schumeri imago ja arvestades, et ka tegelase nimi on Amy, julgen oletada, et seda häbematut tegelast luues lähtus koomik suuresti isiklikest kogemustest. Amy on meesteajakirja toimetuses töötav kahekümnendates newyorklane, kes terve elu jooksul lähtunud isa õpetatud põhimõttest, et monogaamia on asjatu, nii et reeglina seob ta meestega end vaid üheks ööks. Kõigele lisaks armastab vääritu Amy alkoholi juua ja kanepit suitsetada, nii et tegemist pole nagunii sedasorti neiuga, kellega ennast siduda sooviks — kui teda usaldada otsustad, saad tõenäoliselt lõpuks haiget. Ühel päeval antakse Amyle aga ülesanne kirjutada lugu mainekast spordiarstist Aaron Connersist, kellel jääb Amyst mulje kui krapsakast ja korralikust noorest ajakirjanikust, nii et mees kutsub ta välja. Ühest kohtingust saab mitu ja Amy on sunnitud endale tõdema, et on heasüdamlikust arstionust sügavalt sisse võetud, ent kas tema kui pühendumist nagu tuld kartva naise jaoks võib püsisuhe osutuda liiga keeruliseks katsumuseks?

Kui aus olla, siis inimestes vastakaid arvamusi tekitav ropu suuga koomik, kes on pretensioonitu loo autoriks, ei ärata minus eriti sümpaatiat — mind ajab ta rohkem nihelema kui naerma —, kuid Schumeril on Amy näol õnnestunud luua reljeefne ja inimlik tegelane, kelle arengule sa tahes-tahtmata kaasa elad, sest algusest peale näeb, et sügaval selle pealtnäha ükskõikse hedonisti hinges on palju headust (juba naise suhe seniilse isaga on tõestus). Ta ei ole perfektne, aga sellevõrra reaalsem ta paistab.

Ära saa valesti aru: romantilise komöödiana on "Trainwreck" üpris pealiskaudne pastišš, mis kulgeb ettearvatavat rada pidi: kaks inimest kohtuvad juhuslikult, hakkavad käima, teevad teineteisele lolli peaga haiget ja lepivad lõpuks ikka ära hurraa saatel ära.  Sellelaadseid juba nähtud sadu ja keskmine inimene on läägetest happy endingutest ammu tüdinud, kuid "Trainwrecki" teeb eriliseks, et paneb vaataja optimistlikult õnnelikku lõppu ootama, sest Amy soov selle ideaalse mehe nimel muutuda ja pingutada on sedavõrd siiras. Sa tahad, et naisel õnnestuks oma eksimusi näha, paremaks inimeseks saada ning leebe doktoriga lõpuks leivad ühte kappi panna, sest temagi väärib seda, täpselt nagu iga teine inimene.
Ma pole kindel, kui meeldiv peaks olema see kahtlaste väärtushinnangutega Amy, keda tutvustatakse filmi alguses, kuid tegemist pole pahatahtliku või rumala inimesega — ta on enesekindel täiskasvanud neiu, kes sihilikult otsustanud elustiili kasuks, mis lubaks tal oma parimatel aastatel võimalikult palju muretult lõbutseda. Kui inimesele ringi tõmbamine sobib, siis kes keelab? Tema pereliikmed, kolleegid ja sõbrad on sellest teadlikud ega mõista teda selle pärast otseselt hukka. Paraku jõuab iga Amy-sugune inimene, kui tal vähegi aru peas on, lõpuks järeldusele, et asjad ei saa samamoodi jätkuda elu lõpuni ja tarvis on kiiremas korras muutuda.

Apatowlikult tundlik "Trainwreck" räägibki sellest, mida tähendab tänu teisele armastavale inimesele seda järsku mõista ning kuidas järgnev transformatsioon täpselt välja näeb. Omaette omapärane on vahelduseks kohata USA komöödiat, kus meestegelased räägivad siiralt isiklikest tunnetest ja unistustest ning kasutavad sõnu nagu "vahekord" või "armatsema". Schumer demonstreerib, et kuigi filmides kipub olema vastupidi, eksisteerib ka litsakaid vulgaarseid naisi ja tõeliselt häid mehi, kelle nimel tasub võidelda. Kui "Trainwrecki" peategelaseks oleks mees, poleks lugu pooltki nii huviäratav ning mõjuks vast kordades ebaoriginaalsemana ja labasemana. Seda enam on kahju, et film ei keskendu rohkem oma hoolivuses vägagi meeldiva Aaroni tunnetele, kes peab filmi vältel püüdma leppida teadmisega, et tema tüdruksõber on hunnikute viisi mehi läbi tõmmanud ja võib õige pea maksasiirdamist vajada.

Nüüdisaegse romantikafilmina on "Trainwreck" parajalt südantsoojendav ja meelitab peategelasele sel odüsseial kaasa elama, ent täiskasvanutele mõeldud suvise komöödia kohta jääb see jälle kuidagi marginaalseks, suutmata kahe tunni vältel piisavalt naerutada. Siinkohal osutab küll abikäe korvpallur LeBron James, kes mängib siin iseennast. Tema osalus on muidugi tingitud sellest, et Apatow'l on palju häid tutvusi, aga võta näpust — tippsportlane on siin vaat et vaimukam ja karismaatilisem kui ükski teine tegelane. Arvata võib, et ka vähenõudlikum inimene tunneb "Trainwrecki" lõppedes, et film võinuks olla vaimukam (magedaid nalju on siin rohkem kui seeni pärast padukat), kuid loodetavasti märkab igaüks, et midagi seal on... ja see midagi on päris eriline.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar