Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 5. august 2015

"True Story" (2015)

"True Story" jutustab ebahariliku tõestisündinud loo professionaalsest ajakirjanikust nimega Michael Finkel, kes mõnda aega pärast The New York Timesist kinga saamist teada sai, et politsei on vahistanud oma naise ja väikeste laste tapmises kahtlustatava mehe nimega Christian Longo, kes olla kinni pidamisel väitnud, et on... The New York Timesi ajakirjanik Michael Finkel. Ehmatavat uudist kuuldes tegi artikli osalise fabritseerimise tõttu hundipassi saanud ja seetõttu väga sandis olukorras Finkel otsuse temana esinenud võõrast meest vanglas külastada ning teda lähemalt tundma õppida. Finkel sai teada, et Longo on pikemat aega tema imetlenud ja soovib, et ajakirjanik teda õpetaks ning ametisaladusi jagaks.

Sellest sai alguse kauakestev suhe, millest Finkel kirjutas üksikasjalikult oma memuaaris "True Story: Murder, Memoir, Mea Culpa". Nüüd on mehe raamatu põhjal valminud käesolev ekraaniteos, kus Finkelit ja Longot mängivad vastavalt Oscari nominendid Jonah Hill ja James Franco. Oeh... kui keegi oleks mulle viie aasta eest kostnud, et Jonah Hill saab veel mitu Oscari nominatsiooni, oleksin ma palunud sel inimesel oma pead kontrollida, aga mis sa kostad — 30ndatesse eluaastatesse jõudnud trullakas sell on läbi teinud aukartustäratava arengu ja muudkui jätkab tõestamist, et sobib ka nõudlikesse draamafilmidesse. James Franco on jälle ilmselt vampiir, kes sööma või magama ei peagi, sest teda näeb viimasel ajal nii paljudes filmides, et vaevalt tal nendeks tegevusteks aega jääb. Kui tema IMDb leheküljel alla kerima hakkasin, pidi mu nimetissõrm enne "Spider-Man'ini" jõudmist ära surema. Paari viimase aasta jooksul on mees osalenud mitmekümnes filmis ja muutub üha töökamaks, kusjuures teadupärast tegeleb ta veel õpetamise, kirjutamise, maalimise ja kurat teab millega veel. Nüüd antud filmist...
Longo vannub esialgu Finkelile, et on süütu ning käitub vastavalt. Välimus on sageli petlik, ent raske on uskuda, et nii lapseliku natuuriga mees võiks lähedased külmavereliselt tappa, nii et kes teab? Äkki õnnestub Finkelil päevavalgele tuua uut infot, mis Longo juttu kinnitaks? Tegelikult pole "True Story" aga pinev lugu ajakirjaniku püüdlustest aidata mehel süütust tõestada, et too surmanuhtlusest pääseks. Ajakirjaniku jaoks on lihtsalt oluline teada, kas süüdistatav räägib tõtt, sest ta kirjutab mehest raamatut ja temalt oodatakse tõde. Tasapisi hakkab aga esile tulema, kui manipulatiivne Longo on. Omaette huvitav on, kui sarnased need kaks meest tegelikult on: Finkel ei pruugi olla kedagi maha koksanud, ent tema on tembeldatud kurjategijaks oma valdkonnas, sest osa tema loost osutus väljamõeldiseks. Ajapikku saab selgeks, et salamisi kasutavad Finkel ja Longo lihtsalt teineteist ära.

Draama paneb mõtlema ennekõike tõe olemuse peale ning aduma, kuivõrd raskeid dilemmasid tekib ambitsioonikatel ajakirjanikel, kes tahavad rääkida lugu võimalikult põnevalt ilma tõde ohverdamata. Ja mis võib juhtuda, kui sattuda kirjutama kellestki, kes osutub väga salakavalaks ja mitteusaldusväärseks, muutes näilist tõde iga öeldud sõnaga? Tänuväärne on, et ka käesolev ekraniseering püüab Finkeli kogemusi kujutada nii tõelähedaselt kui võimalik, olgugi et selle tulemusena puudub filmist pinge. Kui tegevustik teisiti areneks ja nt Longot või Finkelit salapärasemalt kujutataks, võiks "True Story" olla intensiivne müsteerium, kuid film paistab järgivat raamatut ülima täpsusega, kulgedes kontrollitud tempol ja tundmata vajadust vaatajat millegi väljamõelduga ninapidi vedada.
Finkeliga juhtunu on oma ebatavalisuses intrigeeriv, ent selle juures polegi kuigi palju põnevat, kui välja arvata Longo tegelikud motiivid, mis võivad tulla üllatusena. Filmiversioon paraku kannatab seepärast ositi, ent teatavaks kompensatsiooniks on selle nüansseeritus. Mis teha, tegelikkus kipub olema lihtsam kui ohtralt keerdkäike kätkevad kriminullid ja mul on hea meel, et "True Story" pole mõne kohviga liialdava Hollywoodi stsenaristi looming, sest vastasel juhul võiks see ruttu idiootseks muutuda.

Jah, kui "True Story'l" ei lasuks kohustus olla aus — täpselt nagu Finkelil, kes The New York Timesi artiklis tõde ülbelt moonutas ja kannatama pidi — oleks sel muidugi palju soodsaid võimalusi vaatajas ärevaks tegevaid küsimusi tekitada: "Kas Longol on Finkeliga juba ammusest ajast mingisugune seos? Kas Longo ongi ehk päriselt süütu? Kui Longo peaks olema süütu, kas tegelik mõrvar õnnestub tabada? Äkki pole Finkel ise nii süütu kui tundub? Kas on võimalik, et Finkeli abikaasa teab Longot juba ammu?" Aga mulle sobib, et filmi vändanud Rupert Goold, kelle jaoks see on esimene töö režissöörina, ei söandanud põnevuse või salapära lisamiseks algupärase loo juures midagi omavoliliselt muuta ning eelistas selle jutustamisel tõde võimalikult hoolikalt silmas pidada. Arvestagem, et Finkel ise vallandati omal ajal The New York Timesist tähtsa kaaneloo osalise fabritseerimise pärast, mis seadis tema usaldusväärsuse kõigi teiste väljaannete silmis kahtluse alla. Oleks irooniline, kui ekraniseering sama teeks. "True Story" on monotoonne, aga tähendusrikas ja intellektuaalne draama, mis võlgneb palju andekatele peaosatäitjatele (Seth Rogen siin paraku üles ei astu) ja peaks korda minema igaühele, keda true-crime köidab. Eks otsusta ise, kas mina räägin tõtt või mitte...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar