Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 27. august 2015

"We Are Your Friends" (2015)

Kes hirmsasti kurikuulsast Weekendist osa saada ihkasid, ent mingil põhjusel minna ei saanud, leiavad äkki lohutust "We Are Your Friendsist" — kreisist suvise atmosfääriga komöödiast, mille keskmes Hollywoodis elav noor ambitsioonikas DJ nimega Cole ja tema semud, kelle jaoks kohalikud ööklubid on nagu teine kodu. Mis tähendab, et nende kergemeelsete noorte elu keerleb suuresti uimastite, noorte napis riietuses neidudega semmimise ja loomulikult tantsumuusika ümber, millest just Cole'il kui kogenud plaadikeerutajal on erakordsed teadmised. Cole, kes usub, et sel alal läbi löömiseks on vaja luua üksainus tõeliselt meeldejääv hitt, vennastub ootamatult temast palju kuulsama DJ James Reediga, kes mänginud muusikat enam-vähem igas suuremas riigis üle terve maailma ning mitte ainult omaette legendiks saanud, vaid ka korraliku varanduse kokku riisunud. Sõprus Jamesiga, kelle hiilgeajad on juba möödas, võib tähendada Cole'ile palju häid võimalusi, ent paraku saab poiss veidi liiga lähedaseks Jamesi imekauni kallima Sophiega, mis loomulikult head ei tähenda. Kes tunneb, et ei suudaks eluilmas nautida filmi, mille tegelaskonna moodustavad tantsumuusikat jumaldavad kiimas Tarzanid, võib "We Are Your Friendsi" kui täpselt sellesse kategooriasse kuuluva ja seejuures üpris maitselageda filmi igatahes südamerahuga vahele jätta, kuid teema teatavale ebameeldivusele vaatamata pole vähemalt tegu täiesti tahumatu või tähendusetu linateosega.

Tõsi, dramaatilisi filme lõbusat, kuid tühist elu elavatest noortest, kes mõistavad, et nende suured unistused ei pruugigi täituda ja edu saavutamine ei pruugi olla nii kerge kui näib, on nüüdseks palju kohatud, kuid tänuväärne on, et pealtnäha kerglasel lool on ka tugevalt tõsiseid varjundeid. Sobilik on "We Are Your Friendsi" võrrelda näiteks sama moodsa "Magic Mike'iga" ja seda mitte ainult sarnase miljöö tõttu. Kumbki film räägib spetsiifilise elustiiliga noormehest, keda tabab raske eksistentsiaalne kriis, olgugi et tal on üpris omapärases valdkonnas loomulikku talenti ning ümberringi terve hulk toetavaid sõpru. Kui Soderberghi draamas võtab peategelase enda tiiva alla strippar Mike, siis "We Are Your Friends'is" saab Cole'i mentoriks jälle James.
Kas või põhjusel, et terve filmi vältel on segane, mida Cole õigupoolest tahab ning talle kaasa elada seetõttu raske, on "We Are Your Friends" muidugi üpris mannetu katse teha sügavat ja mõtlemapanevat filmi teemal, mis üldiselt palju mõtlema ei pane, kuid vähemalt soovib see olla veidi enamat kui lihtlabane komöödia.  Kui välja arvata peaosatäitja Zac Efron, keda kiputakse sageli alahindama, ja Jamesi mängiv Wes Bentley (kes jätkuvalt sama sarmikas kui "American Beauty's"), ei saa ühestki osatäitjast just ülivõrdes rääkida, ent kompensatsiooniks on filmi jõuliselt kirev ja energiline, peaaegu kunstipärane stiil. Isegi kui sihitu lugu kaasa ei haara, võib näiteks elevust pakkuda psühhedeelne stseen, kus Cole kujutab pärast PCP tarvitamist ette, et tema ümber olevad erksavärvilised maalid "ärkavad ellu". Pidades silmas, et "We Are Your Friends" räägib sedalaadi muusikast, mida ma nimetan "poltergeistimuusikaks" (sest kui naaber selle valjusti mängima paneb ning kõik ümberringi õrnalt väriseb, tahaks suurest hirmust asjad pakkida ja ära kolida), ja niisugustest moraalitutest inimest, kellega ma teadlikult tutvust ei sobitaks, olen üllatunud, et see rohkem negatiivseid tundeid ei tekitanud.

Tegemist pole just pööraselt nüansirohke või intellektuaalse filmiga ja järk-järgult tõsisemaks muutuv süžee sunnib korduvalt silmi pööritama (kui ühe Cole'i sõbraga midagi väga halba juhtub, ei ärata see ainsatki emotsiooni, sest tegelane on filmi jooksul vaid paar lauset öelnud ja seega nagunii tähtsusetu), kuid vitaalsust sellest õhkab ning rütm on hea.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar