Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 10. september 2015

"Ricki and the Flash" (2015)

Pidades silmas, et muusikalise dramöödia "Ricki and The Flash" režissööriks on Jonathan Demme ("The Silence of the Lambs"), stsenaristiks Diablo Cody ("Juno") ning peaosatäitjaks Meryl Streep, kes pälvinud karjääri jooksul Oscari nominatsioone rohkem kui kahe käe sõrmedel kokku lugeda saab ning suudaks võita auhindu isegi prügikoti või surnud hiire mängimise eest, võib tulla üllatusena, kuivõrd klišeeliku, totra ning ebakindla filmiga tegemist on.

Sellest pole ju tingimata vaja numbrit teha, et süžee enam kui tuttavlik ja üllatustevaba on — sama probleem on nagunii enamusel kaasaegsetest Hollywoodi linateostest —, kuid mis filmi puhul häirima jäävad, on selle suutmatus otsustada, kas olla tõsine draama või kergemeelne temperamentne komöödia, ning üheülbalised ja tüütu iseloomuga tegelaskujud, kelle probleemid ei kutsu esile mingisugust resonantsi. Nagu mainitud, on lugu igatpidi stereotüüpne: Meryl Streepi kehastatud Ricki on ammu keskikka jõudnud rokkar, kes mängib õhtuti oma bändiga The Flash ühes armetus San Fernando Valley baaris endavanustele tädidele-onklitele ammuseid ajatuid hitte. Ühel päeval saab naine oma ehmatuseks teada, et tema täiskasvanud tütar Maureen, keda Ricki pole näinud ajast, mil too oli vaid väike laps, jäeti abikaasa poolt maha ning on tulemusena vajanud sügavasse masendusse. Uudist kuulnud, otsustab Ricki võtta ette lennureisi, et minna mõneks päevaks jõuka eksmehe Pete'i juurde, kes ammu uuesti abiellunud on ning maaniliselt käituva Maureeni eest hoolitseb. Et Ricki oma perekonna noorena naiivselt hüljata otsustas, pole Maureen ema nägemisest sugugi vaimustunud (mis paneb küsima, miks Pete ta üldse külla kutsus), kuid pikapeale hakkab teineteisest ammu irdunud ema ja tütre vahel tekkima lähedus.

Uued pinged tekivad aga siis, kui Ricki kohtub taas ka teiste lastega, kes samuti täiskasvanud, kusjuures üks neist valmistub abielluma. See katkine perekond on suur, kuid peale meeldivalt tasakaaluka ning järelandliku papsi, keda kehastav Kevin Kline torkab silma loomuliku malbusega, ei ole ükski selle liige teab mis sümpaatne. Kõik on ammu täisikka jõudnud, ent käituvad nagu neurootilised 12-aastased.
See kehtib ka Ricki enda kohta, kes elab suuresti minevikus ning armastab soliidsest east hoolimata kanda silmatorkavat soengut ja riideid, mis igal pool tähelepanu tõmbavad. Meryl Streep on Rickina ligitõmbavalt energiline ning graatsiline, ent selle pöörasevõitu lauljatari juures pole kuigi palju huvitavat — enamasti kibeleb ta lihtsalt lavale, nostalgitseb või kurdab, kui vähe tal raha on. Et film jääb pigem salalikuks selle osas, milline oli Ricki ja tema lähedaste nooruspõlv ning kuidas nägi välja Ricki lahkumine, ei ole võimalik hoolida ka sellest, milline on pereliikmete läbisaamine olevikus, kusjuures nendevahelised vaidlused on häirivalt teaterlikud.

Ja ehkki "Ricki and The Flash" jätab esialgu mulje, et keskseks probleemiks on siin juba ühe enesetapukatse teinud Maureeni päästmine masendusest, siis poole pealt võtab lugu seletamatutel põhjustel hoopis teise suuna, misjärel on täiesti ebaselge, mida Ricki üldse saavutada püüab või miks talle kaasa elama peaks. Eriti nukraks teeb filmi lapsik seisukoht, et depressioonis inimese ei ravi terveks mitte teraapia, vaid üks lõbus käik ilusalongi ning vanade perefotode vaatamine. Aga võttes arvesse, et "Ricki and The Flash" kulmineerub uhke pulmaga, mis on üks magedamaid draamafilmide stampe üldse, ei ole see ehk sugugi nii üllatuslik.

Mis puutub muusikasse: kui välja arvata spetsiaalselt filmi jaoks kirjutatud pala Cold One, kõlavad filmis The Flashi esituses vanad rokklood, nende seas näiteks Tom Petty American Girl ning Bruce Springsteeni imearmas vähetuntud laul My Love Will Not Let You Down, mida lauldes ei kõla Streep kahjuks palju paremini kui "Mamma Mia's". Pole tegelikult üllatuslik, et filmis Springsteeni loomingut esitatakse, sest režissööriks ometigi Jonathan Demme, kes tegi väärtusliku draama "Philadelphia", millele kirjutas ikoonilise loo Streets of Philadelphia just Springsteen. Ricki ansambel The Flash ei roki muidugi pooltki nii vingelt kui Springsteeni legendaarne E Street Band, kuid selle liikmeist on üle ootuste sümpaatne Rickist sügavalt hooliv kitarrist Greg, keda mängivat Rick Springfieldi tuntakse muidugi rohkem muusikuna. Viimane pingutab märgatavalt palju ning mul oleks hea meel näha teda tulevikus mängimas mõnes tõsisemas draamas peaosa. Nii Springfield, Streep kui Kline on antud filmi jaoks tõtt-öelda liiga andekad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar