Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 1. september 2015

"Roukli" (2015)

Kui Veiko Õunpuu uus film, eksperimentaalne draama "Roukli", paari nädala pärast kinodesse jõuab, tekitab see inimestes kahtlemata ambivalentseid tundeid. Usutavasti osutub nii mõnegi jaoks film tegevusvaeseks, liialt aeglaseks või tüütult depressiivseks, kuid ilmselt suudab Õunpuu seda mõista, sest niisugust filmi tehes olekski naiivne eeldada, et absoluutselt kõik vaatajad taldriku isuga tühjaks söövad ja lisa küsivad. "Roukli"-sugused võrdlemisi abstraktsed ja esoteerilised draamad, mis kulgevad väga rahuliku tempoga ega vasta tingimata igale tekkivale küsimusele, kipuvad inimestes reeglina nõutust või lausa meelehärmi tekitama.

Neil, kes kinematograafiast sügavamalt huvituvad, on oht kergesti "Roukli" nõidusesse sattuda, sest kunstilises plaanis on filmil märkimisväärselt palju elegantsi, olgugi et tegevusruum on ilmselgetel põhjustel piiratud. Nagu "Püha Tõnu kiusamine" mitme aasta eest juba demonstreeris, pole kodumaal vast keegi Õunpuust artistlikum tõeliselt rusuva ja müstilise õhkkonna loomisel. Ka "Rouklil", mille südames seltskond spliini all kannatavaid loovinimesi, kes passivad üheskoos salapärases ruraalses keskkonnas ning väänlevad seal passiivselt tasases kaoses, on ähvardav atmosfäär, mis pani mind konkreetselt tundma, nagu vahiksin abitult näljase hundiga tõtt — paremini ma tekkinud emotsiooni kirjeldada ei oska. Pidades silmas, et võtteperiood oli lühike ning eelarve erakordselt väike ("Roukli" tegemiseks koguti teadupärast raha ühisrahastusplatvormi Hooandja kaudu), võiks film teostuselt amatöörlik või ebalev tunduda, ent mulle meenusid küll ruttu kvaliteetsed filmid nagu "Time of the Wolf", "The Turin Horse" ja "Antichrist" (mis kujutavad samuti maal viibivaid apaatseid inimesi, kelle ümber või sees on põrgu).
Tõsi, "Roukli" pole nii provokatiivne või trööstitu kui mainitud linateosed, ent suuresti tänu imposantsele helidisainile, kujutatud olukorra keerukusele ja tegevuspaiga üldisele kargusele on filmil mõjuvalt sünge meeleolu, millest osa saada on tänuväärne kogemus. Kuigi me ei näe "Rouklis" otseselt tegelasi armetus talus lõksus hoidvat ja peagi nendenigi jõuda ähvardavat tormilist sõda, mille täpseid asjaolusid hoidub film selgitamast, panevad nii neid läbiv vaikne paanika kui kaugusest kostuvad õudustäratavad helid seda pidevalt tajuma, kusjuures omaette jõuline on taustamuusika, mille abil müstifitseerib Õunpuu põnevalt tegelasi ümbritsevat loodust.

Näitlejatest rääkides: "Rouklit" vaadates taipasin, kui talendikad ja ilmekad on tuntud Eesti näitlejad tegelikult. Kuigi "Roukli" tegelaskond pole teab mis mitmekesine, on neid halemeelseid kujusid kehastavatele näitlejatele igatahes keeruline etteheiteid teha: juba Mirtel Pohla loomulik ilu toob palju õrnust filmi kõledasse maailma ning Juhan Ulfsaki intensiivsus kütkestab. Siinkohal peab küll märkima, et kuigi heli on filmis üldiselt viimasel peal, ei ole alati kõige kergem aru saada, mida tegelased räägivad, ent vähemalt annab see ettekäände filmi veel korra vaadata — miks ka mitte, kui selle ulg nõnda vägev on. "Roukli" pretensioonikus ja rõõmutus teevad selle pisut kurnavaks, kuid niivõrd madalaeelarvelise autorifilmi kohta on selle juures palju lummavat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar