Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 2. september 2015

"Southpaw" (2015)

Kelles tekitas võõrastust Jake Gyllenhaali haiglaselt kondine kehaehitus filmis "Nightcrawler", kus näitleja kehastus psühhopaatseks Lou Bloomiks, reageerib arvatavasti sarnaselt lohutut "Southpaw'd" vaadates, sest Gyllenhaal läbis ka antud filmis peaosa mängimiseks muljetavaldava füüsilise transformatsiooni. Et "Southpaw" südames on armastatud poksija, ei pidanud mees end filmiks valmistudes näljutama nagu "Nightcrawleri" puhul, vaid hoopis jõusaalis rügama. Mis Gyllenhaali raskekaallase Billy Hope'ina eriti mõjuvaks teeb, polegi aga niivõrd tema atleetlik figuur, kuivõrd matšide käigus saadud füüsiliste vigastuste ehedus (grimeerijad on igal juhul imetlusväärset tööd teinud) ning loomulikult valu tema rõõmutus näos, mis muutub eriti teravaks, kui tulistamise käigus hukkub Billy abikaasa.

Sellest traagilisest sündmusest algab õudustäratav allakäik, ent nagu poksiteemaliste filmide puhul ikka, leiab kangelane endas lõpuks jõu taas jalule tõusta ja saab teada, kuivõrd magus on võit pärast rasket kaotust (seda antud juhul tänu usaldusväärsele treenerile, keda mängib Forest Whitaker). On irooniline, et kuigi peatamatut Billyt alati armutult klohmitakse, kui mees poksiringi astub, peab ta pärast armastatu kaotamist enim valu tundma just kodus, sest korraga on tema perekond lõhutud ja majapidamisest kadunud rõõm. Asjalood hullenevad veelgi, kui Billy sellest kodust üldsegi ilma jääb ning kohus rammuka mehe pisitütrest lahutada otsustab, sest suuresti uimastite tarbimisest tingitud kaootilise käitumise tõttu ei peeta teda sobivaks last kasvatama. Hindan, et Billy eraelulised probleemid ja vaimne mandumine on vaat et karmimad-ettearvamatumad kui intensiivsed poksimatšid, sest sündmustik on seeläbi eriti depressiivne ning põnevustunne püsib ka siis, kui Billyl parajasti kindaid käes pole.
Midagi ennenägematut selle tuttavliku ning üheülbalise loo juures pole — vähemalt juhul, kui olla tuttav legendaarsete poksifilmidega nagu "Raging Bull", "Rocky" või "Million Dollar Baby" — ning kohati näib see meeleheitlikult püüdvat vaatajast raskeid emotsioone välja pigistada (võtkem näiteks hale stseen, kus Billylt tütar ära võetakse), ent vähemalt on Hope tegelasena üldiselt huviäratav ja tema järsk langus ehmatav. Jake Gyllenhaal, kes viimastel aastatel eriti ambitsioonikaks muutunud on, ei anna põhjust kahelda oma sobivuses sellesse koormavasse rolli, mängides painatud poksijat, kes omaenda maskuliinsuse, ülbuse ja agressiivsuse ohver, imetlusväärse spontaansuse ning enesekindlusega. Julgen arvata, et Eminem, kes Billyt algselt mängima pidi, poleks kaugeltki nii muljetavaldav olnud, ent vähemalt kirjutas sõnaosav räppar filmi jaoks spetsiaalselt paar ajakohast laulu.

Kui Gyllenhaali osatäitmine ootustele ei vastaks, ei saaks kogu filmi kohta igatahes palju positiivset kosta, sest kuigi "Southpaw'l" on poksiteemalistele draamadele tüüpilist toorust ja jõudu, pole stsenaariumi ega režiitöö juures õige palju silmapaistvat. Erinevalt tunduvalt ebaharilikumast "Nightcrawlerist" on täielikult tegemist Gyllenhaali šõuga. Et niigi napp süžee, mille puhul paeluvaim just keskosa, kaldub ikka ja jälle sentimentaalsusele ning kulgeb suhteliselt läbinähtavalt, oleks liig "Southpaw'd" suurepäraseks nimetada, kuid rahuldavalt psühholoogiline ja trööstitu see ometi on ning selgelt pingutavas peaosatäitjas südikust-loomulikkust.

1 kommentaar:

  1. Maureen oli filmi alguses hea ning tegi muidu üsna brutaalse poksifilmi pehmemaks.

    VastaKustuta