Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 7. september 2015

"Spy" (2015)

Kummaliselt palju positiivset vastukaja saanud spioonikomöödias "Spy" astub üles terve hulk talendikaid näitlejaid ja filmis on paar oma äkilisuses päris vaimukat võllanalja, ent ka antud filmil on kindel puudus, mis enamikul Hollywoodis toodetud jantidel: nii dialoogis kui tegelastes pole kuigi palju loomulikkust ja lugu pole seeläbi mingist otsast tõsiseltvõetav või veenev.

Tõsi, "Spy" ei peakski realistlik olema ning lõviosa naljadest tuleneb just peategelase, üliohtlikule ja salajasele missioonile saadetud CIA kontoriroti Susani (keda kehastab andekas Melissa McCarthy), täielikust kohmakusest-kogenematusest, ent kui naine satub näiteks olukorda, kus peab uhkes restoranis tellima pudeli veini, on ta nii jaburalt suutmatu menüüst üht kõlava nimega rüübet välja valima, et stseen pole humoorikas, vaid ärritav ja mage. Isegi inimene, kes veinist absoluutselt midagi ei tea ning nooblites restoranides käimisega harjunud pole, saaks sellise ülesandega enam-vähem hakkama, aga see algajalik spioon lihtsalt kogeleb vähemalt minut aega jutti, muutes olukorra lihtsalt vastikult naeruväärseks. Ja niisuguseid momente on "Spy's" lademes. Naljad võiksid Hollywoodi komöödiates olla spontaansemad ning tegelased natukenegi ehedad ja mitte klounid. Utreeritud lollus saab ainult nii kaua naljakas olla, eriti kui jutt kujudest, kes töötavad sellises organisatsioonis nagu CIA. "The Man from U.N.C.L.E.", teine popp tänavune spioonikomöödia, pakkus selles mõttes head vaheldust, sest ei räägi saamatutest idiootidest, vaid sihikindlatest professionaalidest, ja loo naljakus seisneb hoopis nende lapsikus rivaalitsemises.

Võib-olla on mul isiklik vimm komöödiate vastu, kus peategelane mitte millegagi adekvaatselt hakkama ei saa, aga kindel on, et liialt kohtab ajuvabasid underdog storysid, mille tegelaskond ei ärata sümpaatiat, sest kelleski pole kübetki normaalsust. Sõltuvalt sellest, kes nad täpselt on, kipuvad tegelased sedasorti komöödiates olema alati liiga rumalad, karmid, haledad jne ning minetavad tulemusena usutavuse.
Erinevalt situatsioonidest, millesse nad satuvad, ja nende käitumisest nendes situatsioonides, on "Spy" näitlejaskond muidugi piisavalt meeldiv. Melissa McCarthy on energiline nagu ikka ja Rose Byrne ettearvamatu femme fatale'ina kütkestav, kuid erilise tähelepanu on ära teeninud Jason Statham, kes tavaliselt niisugustes absurdimaigulistes komejantides üles ei astu.

Kahju, sest b-kategooria märulites mängimisega leiba teeniv musklimees on külmaverelise agendi Rick Fordina üle ootuste lõbus, esitades mitte kõige loomingulisemaid repliike nagu "I've swallowed enough microchips and shit them back out again to make a computer" sellise tõsiduse ja konkreetsusega, et raske on mitte muheleda (ja mul on tagatipuks tunne, et suur osa tema karmist jutust on üldsegi improviseeritud). Kuigi "Spy" jonnakad agendid kannavad filmi vältel palju värvikaid maskeeringuid ning suudavad operatsiooni käigus näiteks ära rikkuda 50 Centi kontserdi, ei ole antud komöödia juures õige palju kavalat ega haaravat — pigem jääb see meelde kergemeelsuse ja täieliku standardsuse poolest. Selle osas võib silma kinni pigistada, et film stiililiselt äärmiselt igav on (vastupidiselt mainitud "The Man from U.N.C.L.E.'ile, mis mind väga võlus), kuid andestamatu on, et see laseb raisku nii palju võimalusi vaatajat rabada või mõtlema panna.

Paul Feig, kes teeb just naistekeskseid komöödiaid, on ka järgmisel aastal ilmuva "Ghostbustersi" režissööriks. Loodan, et vähemalt uued tondipüüdjad pole oskamatud juhmardid, vaid täitsa tavalised meelepärased tüübid, kellega kerge samastuda... just nagu Venkman ja teised 1984. aasta filmist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar