Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 18. oktoober 2015

"Crimson Peak" (2015)

Meisterliku visionääri Guillermo del Toro sünge, salalik ja sensuaalne "Crimson Peak" on maitsekas pastišš, mis jäljendab lahedalt klassikalisi gooti õudusfilme ega tohiks niisiis külmaks jätta kedagi, kes peab lugu stiilsetest vanamoelistest tondilugudest või lihtsalt kostüümidraamadest. Tonaalsuselt ennekõike del Toro melanhoolsetele hispaaniakeelsetele filmidele sarnaneval "Crimson Peakil" jätkub tohutult visuaalset elegantsi, mis teeb sellest ühe kunstiliselt mälestusväärsema Hollywoodi õuduka üle tüki aja, ent filmi nauditavust kahandab küllaltki omapäratu ja läbinähtav süžee, mis kaua meeles ei püsi.

Kui kolm peategelast — verisulis vaime näha suutev ameeriklanna Edith, tema šarmantne kaasa Thomas Sharpe ning viimase tusasevõitu õeraas Lucille — pärast venivat sissejuhatust perifeerias asuvasse kõhedasse lossi jõuavad, kus toimuvad ülejäänud filmi sündmused, saab ruttu selgeks, et ambitsioonika ning kogenud kineastina on del Toro pannud mängu kõik enda oskused kunstnikuna, et "Crimson Peaki" tume maailm oleks võimsalt lummuslik, ent jätnud nähtavasti tähelepanuta stsenaariumi. Tühjusest ümbritsetud suursugune loss, mille aastad on moondanud põhimõtteliselt elamiskõlbmatuks, näeb nii seest kui väljast aukartustäratav välja — eriti unikaalne on, et ehitise all maapõues peitub tohututes kogustes savi, mis andnud lossi sisemusele groteskse roostekarva jume ja maapinna selle ümbergi kurjakuulutavalt punakaks värvib — ning uhketesse viktoriaanlikesse kostüümidesse riietatud näitlejad sarmikad, ent nii tegelaskujud kui nendevahelised suhted, mis järk-järgult pingelisemaks muutuvad, ei suuda kuigi palju köita, kusjuures etteaimatav on isegi Thomase ja Edithi saladused päevavalgele toov lõpplahendus.

Kuigi "Crimson Peakile" on muidu teostuslikus plaanis raske etteheiteid teha, näevad muuhulgas vildakad välja tondid, keda Edith hämaras lossis sporaadiliselt kohtab — filmides nagu "Pacific Rim" ja "Hellboy" on del Toro digitaalefekte eeskujulikult kasutanud, ent olemuselt sedavõrd arhailises linateoses mõjuvad arvutiga tehtud hirmutised võõrastavalt. Õnneks on küll painajalikus, küll eleegilises "Crimson Peakis" põhirõhk just atmosfääril, mis vaimudetagi läbini võimas on. Kui tegevustik nii üksluine poleks ning karakterid rohkem intrigeeriks, julgeksin "Crimson Peaki" tõtt-öelda del Toro triumfikski nimetada, sest päris nii muljetavaldavalt ekspressiivset filmi mees varem vändanud polegi. Ühesõnaga: meeliköitvalt artistlik õudusdraama "The Innocentsi", "The Hauntingu" jt sellelaadsete vaimus, ent mitte küllalt üllatusrohke ega keerukas, et tõeliselt rabada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar