Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 25. oktoober 2015

"Goodnight Mommy" (2014)

Rahuliku, ent närvesööva Austria õudusdraama "Goodnight Mommy" ("Ich seh, Ich seh") keskmes on noored kaksikvennad, keda tabab hirmutunne, kui nende ema pärast ilulõikust koju naaseb, pea ümber nägu täielikult varjav side. Hirmu ei põhjustagi niivõrd naise koletu välimus, kuivõrd tema ebatavaliselt jahe iseloom, mis tekitab Eliases ja Lukases paranoilise kahtluse, et tegemist polegi ema, vaid kellegi teisega — teesklejaga.

Briljantselt lavastatud "Goodnight Mommy" on psühholoogiliselt häiriv film, mille teeb pinevaks ainuüksi kolmeliikmelise perekonna täielik eraldatus ülejäänud maailmast, sest nende elukohaks on suur järveäärne maja, mida ümbritseb loodus. Tagatipuks on maja mitte ainult vaikne ja kõle, vaid ka läbini hämar, sest pärast operatsiooni ei tolereeri "ema" ajutiselt valgust ning hoiab akendel kardinaid ees. Kujuta nüüd ette, mis tunne oleks olla laps ning elada niimoodi isolatsioonis üheainsa täiskasvanuga, kes pärast äraolekut koju naastes näeb välja nagu peletis ja käitub täiesti võõrastavalt, lausa deemonlikult.

Juba mitmed vanad ulmefilmid (nagu "Invasion of the Body Snatchers") on näidanud, mida tähendab järsku aduda, et lähedased on välja vahetatud identsete füüsiliste koopiate poolt, sest nende käitumine on kuidagi teistsugune; "Goodnight Mommy" lugu on analoogiline, aga käesolev film on mõistagi realistlikumates toonides, sest ema on teistsugune pärast ilulõikust. See on nauditavalt unikaalne ja provokatiivne idee, mille peale võinuks tulla David Cronenberg oma hiilgeaegadel. Kuigi poisid aimavad kohe, et koju tulnud inimene, kelle näolapp marli all peidus, polegi päriselt nende ema, tundub hulga usutavam, et naise tõredus on tingitud stressist, mis niisuguse operatsiooniga kaasneda võib, nii et film paneb ka imestama, kas äkki on poistel lihtsalt väga elav fantaasia. Tihti hääletult peegli ees passiv ema jälle muidugi kuigi palju usaldust ei ärata, mõjudes rohkem tondi kui inimesena.

Film kujutab painajalikku olukorda ning karakterite vähesus, muusika peaaegu täielik puudumine, mitmed ebamugavad kaadrid ning viimase kolmandiku ekstreemsus teevad selle vaataja taluvuspiire kompava vagusa psühhodraama ütlemata mõjuvaks. Eks lõpplahendus veidi kohmakas ole, kuid kõik selleni viiv suudab mitte ainult lummata, vaid kananaha ihulegi ajada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar