Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 3. oktoober 2015

"Infinitely Polar Bear" (2014)

On tore, et kuigi Mark Ruffalo teenib Marveli filmides Bruce Banneri (ehk Hulki) mängimisega roppe rahasummasid, leiab tunnustatud näitleja aega ja jõudu ka väiksemates draamades osalemiseks, sest minu meelest on ta tõsisemates rollides alati stabiilselt suurepärane olnud, ja "Infinitely Polar Bear", kus Ruffalo kehastab bipolaarse häire all kannatavat pereisa, pole siinkohal erandiks. On ilmselt vaieldav, kui autentne on käesoleva dramöödia nägemus maniakaal-depressiivsest inimesest — mina sel alal otseselt ekspert ei ole —, kuid Ruffalo on hullumeelse Cameronina igal juhul särav, täites filmi ainuisikuliselt energiaga ning päästes selle võimalikust üksluisusest.

Kuigi "Infinitely Polar Bear" on sõltumatu film vaimuhaigusest ja perekondlikest suhetest, pole Maya Forbesi režiidebüüdi näol tegemist mõne eriti melanhoolse pisarakiskujaga — selles on järske dramaatilisi hetki, ent ennekõike jääb kibemagusa filmi puhul mäletama tugevat ekstsentrilisust. See tuleneb just Cameroni ettearvamatust keevalisest käitumisest, mis tema abikaasale ja eriti kahele tütrele hulgaliselt peavalu valmistab.

Et film on peamiselt huvitatud sellest, kui jaburaid asju suudab hullumeelset leiutajat meenutav Cameron korda saata — võtkem näiteks hüsteeriline stseen, kus mees püüab keset ööd tütrele talendišõu jaoks kostüümi valmis õmmelda —, jääb filmist küll lihtsameelne mulje ning võib tekkida küsimus, kui tõsiselt peaksime peategelasi võtma. Küll aga ei saa eitada, et nad on tohutult sarmikad — isegi Cameroni tütred, kes on üldiselt täiskasvanulikumad kui hulluslik isa, hoolitsedes sageli tema eest ja mitte vastupidi. Teemakäsitluse poolest jääb "Infinitely Polar Bear" üldiselt pealiskaudseks, ent filmi ergas meeleolu ning osatäitjate eitamatu karisma teevad selle vähemalt komöödiana vaatamisväärseks. See on üks neist tuttavlikult malbetest indie-filmidest, mis loodavad vaatajat nii nutma kui naerda ajada. Pisaraid see tõepoolest esile kutsuda ei pruugi, ent muhelema vähemalt paneb.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar