Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 16. oktoober 2015

ÕUDNE OKTOOBER 2015: "The Green Inferno" (2013)

Möödunud aasta oktoobris seadsin endale ülesandeks vaadata kuu jooksul 31 seninägemata õudusfilmi (mis mul muuseas õnnestus). Teen sama ka tänavu. See on üks tore traditsioon, mis paljudel õudusfilmifännidel on ja annab lõppude lõpuks soodsa võimaluse tutvuda teostega, millega ehk ammu tutvuda oleks võinud. Nagu mullu, pööran seekordki tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine. Ühtlasi kavatsen igast vaadatud filmist veidi kirjutada.



"The Green Inferno" (2013)

Mul olid Eli Rothi kauaoodatud kannibalifilmi "The Green Inferno" suhtes kõrged ootused, mida film tõtt-öelda täita ei suutnud, ent rahuldust pakkuv Rothi peen ja mõnusalt võigas austusavaldus sellele isevärki žanrile igatahes on, kas või julguse poolest — teha naturalistlikku õõvafilmi džunglis, kus kuumus on väljakannatamatu ning isegi pisikese putuka hammustus võib südame seiskuma panna, on omaette hullumeelne temp (ja võttegrupi kogemused selles eluohtlikus paigas on jätnud režissööri mällu palju põnevaid lugusid, mida intervjuusid andes jagada). Et "The Green Inferno", kus grupp ülbeid aktiviste reisivad džunglisse keskkonnateemalist filmi tegema ning võetakse verejanuliste põlisasukate poolt vangi, võtab põhiliselt eeskuju kõige skandaalsemast kannibalifilmist "Cannibal Holocaust", ei pea ilmselt välja tooma, et see on suunatud ekstreemsemat sorti õudukate austajaile. Olles pidanud lähiaastail taluma paljusid turvalisi ja sisutuid USA õudukaid pahatujulistest tontidest, on see minu silmis teretulnud — iseäranis erutav on kohata midagi nii eksootilist ja raevukat. Džunglielanike barbaarsust demonstreeriv stseen, kus ühel tegelasel käed, jalad ja viimaks pea minuti vältel maha raiutakse, on üks muljetavaldavamalt tooremaid, mida üle tüki aja näinud. Miks "The Green Inferno" ootusi täita ei suutnud? Film on kuidagi põgus, selles leidub mõningaid küsitavaid labaseid nalju (hindan, et huumoril on siin oma koht, aga miks just sellisel huumoril?), näitlejaskond jätab ositi soovida ning filmi olemusest tingituna pole lugu lõppude lõpuks teab mis paljutähendav, olgugi et Rothil on üllatavalt palju öelda. Filmi teeb jälle ligitõmbavaks selle ehedus ja teatav suurejoonelisus. Pidades silmas, et "The Green Inferno" paljudesse stseenidesse on kogutud kümneid ja kümneid paljaid verepunaseks võõbatud metsalisi, kes pole kunagi dušši näinud, on kindlasti õiglane seda nauditavalt teravat kannibalifilmi suurejooneliseks nimetada. Iseenesest võib öelda, et sain täpselt seda, mida eeldasin, kuid see tähendab jälle, et ei üllatunud kuidagi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar