Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 5. oktoober 2015

ÕUDNE OKTOOBER 2015: "House on the Edge of the Park" (1980)

Möödunud aasta oktoobris seadsin endale ülesandeks vaadata kuu jooksul 31 seninägemata õudusfilmi (mis mul muuseas õnnestus). Teen sama ka tänavu. See on üks tore traditsioon, mis paljudel õudusfilmifännidel on ja annab lõppude lõpuks soodsa võimaluse tutvuda teostega, millega ehk ammu tutvuda oleks võinud. Nagu mullu, pööran seekordki tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine. Ühtlasi kavatsen igast vaadatud filmist veidi kirjutada.



"La casa sperduta nel parco" (1980)

"Cannibal Holocaust" pole sugugi ainus räpane exploitation-film, mille Ruggero Deodato teinud on — kohe pärast skandaalset kannibalifilmi vändatud "House on the Edge of the Parki" tegevus ei pruugi toimuda džunglis, kus seadused puuduvad, ent selles esineb samalaadset loomalikku jultunud käitumist. Deodato olla stsenaariumit lugedes iroonilisel kombel tundnud ebamugavust ning leidnud, et lugu on liialt vägivaldnegi, et tema seda puutuda tahaks, ent kohtumine Wes Craveni märgilises "The Last House on the Leftis" üles astunud David Hessiga andis talle tõuke filmi teha. Vastupandamatult karismaatiline Hess mängib filmis kriminaalist automehaanikut Alexit, kes lastakse koos poolearulise semuga uhkele privaatsele majapeole. Naiivsed pidutsejad, kes võõraste meeste saabumise ajaks juba parajalt kännis on, ei oska aga aimata, et külalised kavatsevad nendega perversseid õelaid mänge mängida ja majas korraliku põrgu vallandada. Et Alexi kamraadi kehastab hiljem mitmes kultuslikus itaalia õudusfilmis osalenud Giovanni Lombardo Radice, on see sadistlike töllmokkade tandem igatahes põnev — ilmselt pole niisiis tarvis öelda, et õnnestunud osatäitjate valik on üks selle järk-järgult brutaalsemaks muutuva thrilleri peamisi tugevusi. Tegemist loomulikult läbi ja lõhki maitsetu ning selgelt kiiruga tehtud minimalistliku (rämps)filmiga, mille süžees on terve hulk küsitavusi, ent vanade itaalia õudukate ja/või sissetungifilmide austajad leiavad "House on the Edge of the Parkist" üht-teist meelepärast (kas või Riz Ortolani ootuspäraselt värvika muusika näol). Huvilisel tasuks küll vaadata itaaliakeelset versiooni, kui vähegi võimalik, sest antud filmi ingliskeelne dublaaž on kohati vaat et sama piinarikas kui ekstreemsemad stseenid filmis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar