Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 9. oktoober 2015

ÕUDNE OKTOOBER 2015: "Kidnapped" (2010)

Möödunud aasta oktoobris seadsin endale ülesandeks vaadata kuu jooksul 31 seninägemata õudusfilmi (mis mul muuseas õnnestus). Teen sama ka tänavu. See on üks tore traditsioon, mis paljudel õudusfilmifännidel on ja annab lõppude lõpuks soodsa võimaluse tutvuda teostega, millega ehk ammu tutvuda oleks võinud. Nagu mullu, pööran seekordki tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine. Ühtlasi kavatsen igast vaadatud filmist veidi kirjutada.



"Secuestrados" (2010)

Hispaanias valminud "Kidnapped", kus jõuka perekonna koju tungib ohtlik maskeeritud kriminaalide trio, tekitab küll vastakaid tundeid: ühest küljest on tegemist muljetavaldavalt karmi ning tehniliselt kõrgetasemelise thrilleriga, teisest küljest ei ole selle juures absoluutselt midagi ainulaadset. Süžee tuttavlikkusest hoolimata on film ikkagi suhteliselt vahetu ja elamuslik, sest koosneb ebatavalisel kombel vaid tosinast pikast katkematust kaadrist — tegijad on seda üles võttes selgelt kõvasti pingutanud ja vaev tasus ära, sest tänu innovaatilisele ülesehitusele filmis kujutatud olukord nii ehedalt mõjubki. Väljapeetud režiitööst üksi aga ei piisa, et Miguel Ángel Vivase armutut sissetungifilmi soovitada, seda enam et tegemist on ebameeldivalt külmaverelise teosega, kus põhirõhk on abitute peategelaste piinadel, kusjuures rahast huvitatud pahategijad on suhteliselt mittemidagiütlevad kujud (vaimukas on küll näiteks moment, kus üks neist diivanile kinni seotud ema ja tütre vahele potsatab, kokaiini tõmbab, suupisteid naudib ja muretult telekat vahib). Pidades silmas, et film on kokku monteeritud ebatavaliselt pikkadest võtetest, on iseenesest üllatav, kui tempokas ja liikuv see tervikuna on, ent mitmete teiste samalaadsete põnevike kõrval jääb "Kidnapped" üpriski napiks ja vaimuvaeseks. Selle jõhkramatel hetkedel on küll oht mõneks ajaks kummitama jääda — heas mõttes häiriv on koht, kus ühe tüübi pea raske kujuga sodiks pekstakse. Meeletu otsekohesus töötab antud juhul kahtlemata filmi kasuks, aga keskmise vaataja jaoks on see küll vist liialt vägivaldne.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar